miks

norah (jones) MIND seletamatult kurvaks teeb?
ilus. ning mul ei ole ju selle konkreetse muusikaga absoluutselt isiklikke mälestusi. kui, siis kellegi teise omad. millest ma tean vaid, et need on olnud. kas see on piisav põhjendus? kahtlen. vanasti vähemalt ei olnud.
ja paraku on ka nii, et kord norah' kuulama hakates ei saa enam mitte kuulata.
et siis kuulan edasi, tõmban vaheldumisi musta ja veripunase tushiga jooni valgele paberile.

paremale viltu

kaks päeva tagasi jogurtitopsi avades lõikasin sellesama kaanega parema käe väikesesse sõrme sisse. pealtpoolt. kusjuures.
eile lõin parema käe pöidla kohalt vastu kapinurka ära. veriseks. mõni tund hiljem sama käe sama kapinurga vastu peaaegu samast kohast. veriseks.
täna hommikul ärgates k. suurepärases toas oma äratuskella helina peale seda kella otsima hakates keerasin võõras kohas uniselt kuid seda hoogsamalt pead ning trahh - k. suurepärase televiisorikapi nurk paremast oimukohast mõni cm mööda. (televiisorit ennast, muide, eriti ei ole). nüüd on mul muhk, mis natuke valutab.
õhtul jäi parem jalg kandapidi vannitoa ukse vahele.

miski on viltu. paremale.

r'dam, nõudmiseni

väga kodune tunne on. nagu oleks hostelis. närune külm on end sügavale kontidesse pressinud. et sellest lahti saada, tuleb aegajalt kuumi vanne võtta. või pidevalt kuuma teed juua. arvasin, et suhkrut ikka kuskil kapinurgas on. ostsin vaid teed. aga pärast vaatasin, et ei ole. noh, tuhksuhkruga tee siis.
vannis, muide, oli väga mõnus käia. ma tavaliselt eriline vannitibi ei ole, aga kui vahel harva on võimalus, miks mitte.
eriti, kui me gaasiboileriga nüüd juba vanad semud oleme.

flirdin vaikselt selle va skvoti ideega. pool minust on vaimustuses, teine pool ei ole. täielik kahestunud isiksus. nuta või naera. (väga hale lugu kohe, isegi selles suhtes ei oska ma seisukohta võtta).

ratast siia üles mul igatahes ei õnnestunud tuua. proovisin küll ühte küll teist pidi, aga lõpuks ei suutnud ikkagi aru saada, kuidas üldse on võimalik ratast redelist üles tassida (meestekaga oleks lihtsam, raamipidi õlale ja hopp hopp. hollandlastel endil on see vist niikuinii geenides. need lähevad kassiluugist ka rattaga läbi kui tarvis). alla tulemist kujutan küll ette. ülesminemise proovikatsetel pärast kolmandat astet oli alati tunne, et vist üks näpp on kuskile vahele muljutud ja silme eest vilksatas nägemus kuidas ma poolelt trepilt selg ees tagasi alla tulen ja ratas kõige peale. nagu kahju hakkas. kas endast või siis rattast. sõlmisin ta siis sinna alla ukse juurde käsipuu külge kuidagi. silt juures, et vabandust, kaks ööd vaid. keegi pole seni suuremat kisa tõstnud. tegelikult ei ole ikka veel aru saanud, et kas üldse mõni hing on majas või on need siiski vaid naabrid.et kõik ümberringi lakkamatult nagiseb ragiseb kolksub ja krigiseb. väga pro. sellised majad mulle meeldivad. elulised majad. gentis teadsin ma naabreid lõpuks sammude järgi.

kuidas ma nädalavahetusel r'damis elasin. vahelduse mõttes.

ärkas isegi päris hommikul. kell 10.30 on üks tubli varane hommik, seda juhul kui kella kolmeni on asjalikku tööd tehtud, siis veel pesu masinasse valmis vaadatud ning kes teab mis ajenditel pool neli rattaga raudteejaama rongipiletit ostma mindud. tahtsin nimelt niiväga just siis teada kas ja kuidas rattale rongipiletit osta.
huh. idioot.
aga kahjuks ei saa öelda, et mitte kedagi ei kohanud. kaks ratturit, üks auto ja nähtamatu lind puu otsas laulmas. tegin väikse ringi.

köögis pliidi peal on suur pott, poolenisti õli täis. seal tehakse iga päev kord või paar friikartuleid. õli muidugi ei vahetata. pärast pliiti ka ei puhastata. kõik läigib haiseb ja kleebib. ning see igasse prakku pugenud friikartulite peen aroom. odav. elu nagu mcdonaldsis. ainult ilma koristajata. sest eelmine krt kaaslane kolis selle peale välja kui kuulis, et tegelikult oleks tore, kui ta ise enda kõrbenud toidu pliidi pealt ära koristaks. nüüd enam ei julge sama märkust teha. äkki kolivad need ka välja. üldse on see hilisteismelistega koos elamine nagu laste kasvatamine. kui palud neil natuke vaiksemalt olla, siis saad vastuseks jah, millele järgneb ukse pauguga kinnilöömine. ma olen suhteliselt leplik ju. ainult kui ma enam kõrvaklappidest muusikat ilma nende taustanääklemiseta ei kuule...

isegi üks kohalik televisioon suvatses täna näidata, kuidas kiku teise kulla võitis. lühike vahelõik õhtustes (spordi-/olümpia-)uudistes küll, aga märkimisväärsem ikka kui mitte midagi.(shmiguni nimi hollandi aktsendiga oli omaette kuulamistväärt).
enne seda näidati iluuisutamist, meeste üksiksõit. pärast seda näidati loomulikult kiiruisutamist, aga seekord oli see hollandile ebatavaliselt mitterõõmus pilt. kolm meest korraga uisutasid, kurvis keskmine komistas ja kukkus, tagumine koperdas talle otsa ning treener haaras selle peale kolme käega peast kinni. mehed ise ei olnud ka just teab mis õnnelikud. kui veel midagi mainida, siis, et hollandlaste kiiruisudress oli päris naljaka disainiga, mitte öelda kohati nilbe.

tooli küljest pudeneb kruvisid. on vaid aja küsimus, millal ma lõuaga vastu lauda kolksatan. ei viitsi otsima minna seda kruvikeerajat, mida meil, naistel, siin majas niikuinii ei ole. pealegi, homme on ka päev. kruvide keeramiseks. ööd on parim aeg krematooriumi joonistamiseks.

viimastel päevadel

> night is day - ütles mulle mu juhendaja. ja tõsi ta on. ja mulle meeldib mu selle semestri uus juhendaja. konkreetne mees. ütleb, mis vaja ning siis kui ei ole enam midagi vaja öelda, paneb suu klõps kinni (ja oma suure alumiiniumist loppis kohvri kaane samuti. kohvris, muide, on tal vaid paar pliiatsit ning mõned väikesemõõtmelised märkmikud) ning lahkub areenilt. lahe kolisev kohver, kuuleb kaugelt kui ta tulemas on.
(kellele ma veel kurtnud ei ole, siis mu eelmine juhendaja oli väga väga (turu)naiselik mees. lobises ja lobises. ei otsa ei äärt. hommikust õhtuni ühest ja samast asjast. ning oli siiralt õnnetu, et miks me ainult kuulame, aga ei diskuteeri. aga vaikides kuulamine oli meie kollektiivne strateegia, lootuses, ehk nii jääb ta kiiremini vait).

> mida arvata õppejõust, kelle e-maili aadress algab: purple.rain@.... ?
njaa. tegelikult oli tal täna samavärvi särk seljas.

> olime täna kolmekesi, eestlane, korealane ja argentiinlane loengu praktilises workshopis vähemusena kohal ning nurjasime enamuse enamuseks olemise. pisikesed hollandlased olid sunnitud kõik inglise keelt rääkima.

> kohalikud naisbussijuhid on paremad juhid kui kohalikud meesbussijuhid. naised roolis nimelt käituvad kordi sujuvamalt. ma saan aru küll, et kui on uued bussid, head pidurid ja rikkalikud kogemused, et siis on lust seal gaasi ja pidurit anda. aga mulle kui reisijale ei meeldi, et enne peatust hakatakse pidurdama 20m enne peatust. 70km/h kiiruse pealt. saab seisma küll jah. aga mina ripun jalad sõidusuunas käsipuu küljes. eksole.
meesjuhtide kiituseks peab ütlema, et enamasti on nad muhedad vennad.

> hollandi pangasüsteem on veel nõmedam kui eesti oma. ühe panga kaardiga teise panga kaardiautomaadis ei tee kohe mitte midagi. selleks peab paljumaksev rahvusvaheline kaart olema. ja siis veel see nende 'chip-knip' süsteem. millest ma siiani aru pole saanud ning mille tõttu ma alati enne maksmist umbusklikult makseterminali masinat seiran.
aga pangaautomaadid on geniaalselt loogilised. kõigepealt saad tagasi kaardi, siis raha. et raha võib küll hajameelsusest saamata jääda, kuid kaarti automaati unustada lihtsalt pole võimalik.

>muidu on - spring is in the air. linnukesed laulavad hommikust õhtuni, kuldnokad keksivad igal pool sama ülbelt kui meil varblased ning rohi oli ka justki natuke rohelisem kui muidu. suured pungad puudel. pärastlõunal näitas loodus hollandlastele ka seda nende valgust. päike tuli välja. ei mäletagi enam, millal viimati päikest näha sain. oleks võinud vabalt rattaga kooli minna. aga ega minu laiskuse juures ju ei kõlba ennem rõdule vaatama minna, mis ilmaga tegelikult tegu. aknast paistab nii mõndagi, aga enamasti saab siiski sel moel poolega petta.

miks jääkarud pingviine ei söö

ehk riietumise, kliimavööndite ja geenide omavahelisest seotusest.

ma olen siin vist juba sügisest saati aegajalt muretsenud väikeste hollandi laste tervise pärast. kes siis, kui mina ilma kinnasteta enam kodust naljalt ei väljunud ikka palja pea paljaste kätega ilma salli ning poolenisti eest lahtise õhukese jakiga rahumeeli lõikava tuule käes oma kärudes või rattatoolides istuvad ja teist nägugi ei tee. rääkimata nende vanematest, kes tõsi küll, vahel tunduvalt soojemalt riides näisid olevat.
nüüd, kui ilma mütsi ja sallita minutiks väljaminek minu jaoks võrdub raudselt kergelt valusa kurgu ning kahepäevase taimetee kuuriga. nüüd ma enam ei imesta eriti. et kuidas või miks hollandlastel külm ei ole. ju siis ei ole. ning miskit nähtavat või pöördumatute tagajärgedega kahju sellest ei näi ka sündivat. ei sure nad sellepärast välja midagi. või kui siis ikka samadel põhjustel, mis meiegi.

tegelikult, ma mõtlen, on asi tõenäoliselt geenides. meile (üldistan siin enda ja k. näitel, kui lubate) näib olevat geneetiliselt sissekodeeritud teatav sessoonne käitumine. et teaud perioodi jooksul lihtsalt PEAB end silmini villasesse mässima, või muidu on kohe jama kaelas.

põhi-lõuna. nice try though.

puude taga linna ei näe

mina, võõras linn ja aeg, mis oli vaid meie päralt. lihtsalt olla. teha, mis pähe tuleb. minna, kuhu süda ihkab ja jalad kannavad. muu maailm kas oli või ei olnud. ei märganud, polnud oluline, lülitasin end välja, lülitasin maailma välja. plaanimatult, aga oli hea. nagu ikka sellistel hetkedel. ruumiline ekstaas, ekstaatiline ruum.

esimese asjana hankisin endale linna kaardi. igaks juhuks. sest lõpuks pidin ma siiski tagasi algusesse jõudma. ning pealegi mulle meeldivad kaardid. nende linnade kohtade riikide ja ruumide omad, kus ma käinud olen.
kaart näpus, pigem siiski kotis, paremale vasakule otse üle tee edasi tagasi majade vahel ja majade vahede vahel. kaamera kotist välja kaamera kotti. detailid igal pool. näed midagi või vaid vilksamisi, astud tagasi, vaatad uuesti. või ei astu kui ei tundunud nii paeluv.
hommikupoolikul sain nii kulgedes teada, kuhu kaob magusam osa sellest second-händ kaubast, mis meile kunagi ei jõua. koore riisuvad ikka teised. raha mul õnneks ei olnud.
lõuna veetsin päikese käes peesitades seni kuni päike ise vastasmaja nurga taha kadus. vaatasin oma vastset kaarti pisut täpsemalt, leidsin hulga tingmärke, mis kaardil olid kuid legendis mitte. mulle kui kasutajale jäetud improviseerimisruum. viskad kulli ja kirja ja vaatad mis on või mida ei ole.
mõtlesin minna pärastlõunal vanalinna vaatama. plaaniliselt vaadates tundus olevat pisut klassikalist linnaplaneerimist, tsentraalsed väljakud, kirikud, alleed, tänavad, vana sild üle jõe. positsioneerisin end ära, võtsin suuna ja läksin.

aga nojah, kes nüüd arvas, et ma veetsin võluva pärastlõuna kenas keskmises saksa vanalinnas - mul tuleb teid kurvastada. ei läinud mul selle plaaniga hoopiski mitte nii. astud ja astud, majad lõpevad, algab park, peale parki veel mõned majad, kena väikekodanlik elamine mäenõlvadel. ja kestab park edasi. ainult et mida edasi seda metsamaks kiskus. kui lõpuks leidsingi end palgivirnade ja värske puidu lõhna keskelt. teerajad muudkui kulgesid üles ja alla vasakule ja paremale. vastu tuli jooksjaid ja üks suusataja ja väga palju koeri. endalgi oli tunne justkui jalutanuks koeraga. ainult selle vahega, et koera mul ei olnud. igatahes talle oleks selline pärastlõuna meeldinud. samas ei saa ma kuidagi väita, et mulle endale see ei meeldinud. ning pikalt mäest alla kulgedes ihkasin endale suuski. tegelikult oleks mõlemad igati toredad ja rentaablid olnud - koer ja suusad. aga ilma oli ka kena. ainult nii kolmanda tunni alguseks hakkas tagumik kergelt külmetama ning hinge näris kuri kahtlus, et kuskil on midagi mäda ning iga järgmise sammuga eemaldun linnast.
kuid seda ma seekord endale lubada ei saanud. tuli tuldud teed tagasi minna, mis muidu ei ole just mu lemmik tegevus.

linna tagasi jõudes (läbi vana mahajäetud ülimalt laheda tööstuskompleksi) esimeses kenas kohvikus kuuma kakao kõrvale uuesti kaarti vaadates selgus tõde - mul oli taas üle pika aja vana klassikaline kartograafide kutsehaigus (oma täies hiilguses ja kõigi võimalike komplikatsioonidega) ilmnenud – võõras linnas kaarti omades (ja seda ka vaadanuna) siiski absoluutselt vales suunas minema astuda.
tuli meelde hüdro praksi kuulus orienteerumine kus me j. - p.- ga agaralt karula küngaste vahel kaart näpus ühe kupli otsas ringi vaatasime ning reaalsust ja kaarti kokku sobitasime. mis sest, et nagu hästi ei sobinud ega midagi. vist tuli veel k. ka õluga või läksime vahepeal tagasi ning võtsime õlu näppu või kuidas see kõik täpselt oligi. igatahes nii me seal orienteerusime, künka otsas, heina sees, õlu käes. pärast oli natuke piinlik ja natuke naljakas kui selgus, et me olime kaardiväiliseid künkaid kaardil olevateks määranud. sellest siis see tunne, et kas kaart ei ole õige või ei olnud kuplid õiged (aga õlu oli õige!).

käisin eile dresdenis. võiks teile kunagi pilte näidata. sellst minu dresdenist.

äraolemine

võiks öelda ja rääkida paljust. natuke nagu tahaks ja natuke nagu ei taha ka.
kui vahel piltlikult räägitakse elust kui merest, lainetusest ja tõusudest-mõõnadest. siis mul on hetkel üsna tormine olla. lakkamatult üles ja alla, kuskil kesest lõpmatut ääretust hulpides, silma ei hakka midagi (ega kedagi), millest (kellest) kinni haarata saaks. või vähemalt mille (kelle) virtuaalsest olemasolust egoistlikku kindlustunnet tekitada annaks.
võiks isegi arvata, et mul on tekkinud teatavat laadi paanikahäired. iga kord, kui ma puutun kokku mingite paberitega, mida peab täitma, mingi süsteemiga, mille läbimiseks on mingid kindlad reeglid, mida ma hästi ei valda, kus on igasugu ametnikud, kes on sinust laudade ja lettidega eraldatud, kus on kuupäevad ja kellaajad, mis määravad sinu elu rohkem ja ulatuslikumalt kui sa ise. siis tekib mul alati tunne, et tahaks nutta ja sealt kiiremas korras ära joosta. mul lihtsalt ei ole enam ei tahtmist ei jõudu avada ja sulgeda neid loendamatuid uksi, võtta pieltimasinast järjekordne number ja oodata, saada teada, et oled oodanud vales järjekorras ning saada saadetud järgmise ukse taha järgmisesse järjekorda, järgmise ametniku jutule, kes ka väga täpselt ei tea, kuidas asjad käivad või kes su küsimuste peale sulle pikalt otsa vaatab ja leebelt midagi vastab, mis minu arvates absoluutselt konteksti ei puutu.
ning kokkuvõttes on see ikka ju seesama mitmekesine maailm, mille mitmekesisusel ma end enamasti lummata lasen. pole siis ime, et ma segaduses olen.