puude taga linna ei näe

mina, võõras linn ja aeg, mis oli vaid meie päralt. lihtsalt olla. teha, mis pähe tuleb. minna, kuhu süda ihkab ja jalad kannavad. muu maailm kas oli või ei olnud. ei märganud, polnud oluline, lülitasin end välja, lülitasin maailma välja. plaanimatult, aga oli hea. nagu ikka sellistel hetkedel. ruumiline ekstaas, ekstaatiline ruum.

esimese asjana hankisin endale linna kaardi. igaks juhuks. sest lõpuks pidin ma siiski tagasi algusesse jõudma. ning pealegi mulle meeldivad kaardid. nende linnade kohtade riikide ja ruumide omad, kus ma käinud olen.
kaart näpus, pigem siiski kotis, paremale vasakule otse üle tee edasi tagasi majade vahel ja majade vahede vahel. kaamera kotist välja kaamera kotti. detailid igal pool. näed midagi või vaid vilksamisi, astud tagasi, vaatad uuesti. või ei astu kui ei tundunud nii paeluv.
hommikupoolikul sain nii kulgedes teada, kuhu kaob magusam osa sellest second-händ kaubast, mis meile kunagi ei jõua. koore riisuvad ikka teised. raha mul õnneks ei olnud.
lõuna veetsin päikese käes peesitades seni kuni päike ise vastasmaja nurga taha kadus. vaatasin oma vastset kaarti pisut täpsemalt, leidsin hulga tingmärke, mis kaardil olid kuid legendis mitte. mulle kui kasutajale jäetud improviseerimisruum. viskad kulli ja kirja ja vaatad mis on või mida ei ole.
mõtlesin minna pärastlõunal vanalinna vaatama. plaaniliselt vaadates tundus olevat pisut klassikalist linnaplaneerimist, tsentraalsed väljakud, kirikud, alleed, tänavad, vana sild üle jõe. positsioneerisin end ära, võtsin suuna ja läksin.

aga nojah, kes nüüd arvas, et ma veetsin võluva pärastlõuna kenas keskmises saksa vanalinnas - mul tuleb teid kurvastada. ei läinud mul selle plaaniga hoopiski mitte nii. astud ja astud, majad lõpevad, algab park, peale parki veel mõned majad, kena väikekodanlik elamine mäenõlvadel. ja kestab park edasi. ainult et mida edasi seda metsamaks kiskus. kui lõpuks leidsingi end palgivirnade ja värske puidu lõhna keskelt. teerajad muudkui kulgesid üles ja alla vasakule ja paremale. vastu tuli jooksjaid ja üks suusataja ja väga palju koeri. endalgi oli tunne justkui jalutanuks koeraga. ainult selle vahega, et koera mul ei olnud. igatahes talle oleks selline pärastlõuna meeldinud. samas ei saa ma kuidagi väita, et mulle endale see ei meeldinud. ning pikalt mäest alla kulgedes ihkasin endale suuski. tegelikult oleks mõlemad igati toredad ja rentaablid olnud - koer ja suusad. aga ilma oli ka kena. ainult nii kolmanda tunni alguseks hakkas tagumik kergelt külmetama ning hinge näris kuri kahtlus, et kuskil on midagi mäda ning iga järgmise sammuga eemaldun linnast.
kuid seda ma seekord endale lubada ei saanud. tuli tuldud teed tagasi minna, mis muidu ei ole just mu lemmik tegevus.

linna tagasi jõudes (läbi vana mahajäetud ülimalt laheda tööstuskompleksi) esimeses kenas kohvikus kuuma kakao kõrvale uuesti kaarti vaadates selgus tõde - mul oli taas üle pika aja vana klassikaline kartograafide kutsehaigus (oma täies hiilguses ja kõigi võimalike komplikatsioonidega) ilmnenud – võõras linnas kaarti omades (ja seda ka vaadanuna) siiski absoluutselt vales suunas minema astuda.
tuli meelde hüdro praksi kuulus orienteerumine kus me j. - p.- ga agaralt karula küngaste vahel kaart näpus ühe kupli otsas ringi vaatasime ning reaalsust ja kaarti kokku sobitasime. mis sest, et nagu hästi ei sobinud ega midagi. vist tuli veel k. ka õluga või läksime vahepeal tagasi ning võtsime õlu näppu või kuidas see kõik täpselt oligi. igatahes nii me seal orienteerusime, künka otsas, heina sees, õlu käes. pärast oli natuke piinlik ja natuke naljakas kui selgus, et me olime kaardiväiliseid künkaid kaardil olevateks määranud. sellest siis see tunne, et kas kaart ei ole õige või ei olnud kuplid õiged (aga õlu oli õige!).

käisin eile dresdenis. võiks teile kunagi pilte näidata. sellst minu dresdenist.