ärkas isegi päris hommikul. kell 10.30 on üks tubli varane hommik, seda juhul kui kella kolmeni on asjalikku tööd tehtud, siis veel pesu masinasse valmis vaadatud ning kes teab mis ajenditel pool neli rattaga raudteejaama rongipiletit ostma mindud. tahtsin nimelt niiväga just siis teada kas ja kuidas rattale rongipiletit osta.
huh. idioot.
aga kahjuks ei saa öelda, et mitte kedagi ei kohanud. kaks ratturit, üks auto ja nähtamatu lind puu otsas laulmas. tegin väikse ringi.

köögis pliidi peal on suur pott, poolenisti õli täis. seal tehakse iga päev kord või paar friikartuleid. õli muidugi ei vahetata. pärast pliiti ka ei puhastata. kõik läigib haiseb ja kleebib. ning see igasse prakku pugenud friikartulite peen aroom. odav. elu nagu mcdonaldsis. ainult ilma koristajata. sest eelmine krt kaaslane kolis selle peale välja kui kuulis, et tegelikult oleks tore, kui ta ise enda kõrbenud toidu pliidi pealt ära koristaks. nüüd enam ei julge sama märkust teha. äkki kolivad need ka välja. üldse on see hilisteismelistega koos elamine nagu laste kasvatamine. kui palud neil natuke vaiksemalt olla, siis saad vastuseks jah, millele järgneb ukse pauguga kinnilöömine. ma olen suhteliselt leplik ju. ainult kui ma enam kõrvaklappidest muusikat ilma nende taustanääklemiseta ei kuule...