kevad!kevad!kevad!

te pole veel aru saanud, ega? ei ole veel kuldnokki, ei lumikellukesi, ei muud rohelist tooni. aga kuidas mina tean? esimesed kevadekuulutajad on siin viimasel korrusel ometi pirakad merikajakad, kes mööda su laia aknaplekki edasitagasi ringi patseerivad ning nokaga vastu klaasi taovad ja ilastavad. algul on nad natuke arglikud, kuid pikapeale ei tee teist nägugi kui sa hommikul neid vihaselt unesegasena minema käratad ning kõike kätteulatuvat akna poole loobid. eelmisel aastal pani ükskord keegi eriliselt nutikas tegelane balti jaama kalaturult ostetud kraami aknavahele külma. oi kajakad olid pöördes. ja meie ka. see otsatu kolkimine ja koputamine.

9519. päev

minu elust. täna. ja mis mulle osaks sai? ei midagi uut. samad laenatud rõõmud, kellegi teise naeratused, mõeldud kellelegi kolmandale. ja millest mina saan tükikese, sest miskipärast jagatakse neid hetki ka minuga. lahkelt justkui põrandale pudenenud palukesi uhketest söömaaegadest, kuhu mul millegipärast (kunagi) asja ei ole. mitte, et ma poleks kutsutud. kuid ikkagi on kuidagi võlts olla. sest alati on keegi härra, keegi on teenija, on teater ja on publik. ning kunagi ei näi neile pähe tulevat, et mul võib nii rõõmustades olla palju valusam kui lihtsalt iseendaga kurb olles.

neljapäev, eelmine

ehk hindamine hollandi moodi.

hindamine nagu hindamine ikka. pärast selgus. ennem ju ei teadnud, mida arvata. teadsid vaid, et oled see, keda on terve semestri jooksl vaadatud kui eriliselt musta lammast eriliselt lumivalgete lammaste seas. väga imestavalt ja üllatunult. arhitektid on üks kummaline klann. mitte, et ma seda juba varem ei teadnud. aga iga kord ikkagi, kuigi arvad, et oled ära harjunud juba, on siiski põhjust uuesti imestada. aga ongi huvitavam, ei hakka igav ega midagi.

ning tegelik närveeriv tunne, mis kõhus peävi keerles, magada ei lasknud ega midagi. ma arvan, et selle põhjuseks on lihtsalt keelelised erinevused. kuidas asju nimetatakse. hindamine on hindamine. aga siin ei ole ju hindamine, on 'final presentation' ning see vaevalt viietäheline 'final' seal ees on uhkust täis ja külvab värisevaid hääli ja käsi ja põlvi ja eneses kahtlemisi ja viimasel minutil printimisi mis lähevad untsu või siis ei lähe aga närvis oled ikkagi hirmsal kombel.
muidugi jäid hindajad ise hiljaks, mida oligi arvata nendest. istusime siis kõik seal pinkidel reas kui lapsed lasteaias jõuluvana oodates. teadmises, et sa oled teinud kõik või enamgi või veidi vähem aga niikuinii enam ei saa midagi teha ning tema, teda lihtsalt ei ole veel.

iseenesest oli vahva olla korraga hommikul kell 08 pärast kahte magamata ööd bussipeatuses. kus oli peale minu veel üks mees või oli ta hoopis naine. ei mõelnudki välja lõpuks. ning algul ei tahtnud bussiajad sugugi meelde tulla ning pärast jälle bussi number. igapäevased pisasjad, mida igapäev ei märka, aga siis kui nendesse igapäevadesse on tekkinud 4-nädalane auk, siis märkad. ja mõtled.
seal nii seistes ja tühja bussisõiduraja taga kahel real venivat ummikut vaadates tabasin end piilumast iga auto sisemusse, tabamaks hollandi ummikute tekkemehhanismi. ei ole see midagi teistmoodi kui tallinnas - ikka nii, et 1 auto per inimene, 1 inimene per auto. üheksal juhul kümnest. aga ühe auto lahtisest aknast kostus U2 nign päev, mis hakkab U2-ga, ei saa ju ometi kehvasti minna.
ei läinudki.

süvaöine eine

pool kurki viiludena ja mõned priseked shampinjonid. tiba soola. kahvel teises käes. mmmm. suve maitse. kurgid soolaga, ma mõtlen.

taustaks tom waits : jersey girl. ja ei pea isegi silmi kinni panema ning keskenduma. et end tagasi mõelda. pimedasse ja mõnusalt sooja juuniöösse roomas, kui P. mööda kavalaid müstilisi kõrvaltänavaid tagasi kodupoole sõitis. vaikne sigaretihõng, tuul, mis lahtisest aknast sisse vuhises. palmid ja kuu selges taevas. pole oluline, et eesistmel istus veel üks ilge brasiilia bitch. ikka oli ajatult ilus olla. üks nendest haruldastest hetkedest, mis oli ja on. on ikka veel. ka homme. ja ülehomme. ning järgmise viie aasta pärast. congealed moments, yet still so alive.

igikestvuse valem on tegelikult lihtne. põhiline vaev seisneb õigete hetkede äratundmises. siis kui need hetked parajasti käes on. hiljem - see pole enam see. nostalgia ju teeb kurvaks ning rohkem polegi vaja, et kõike labaselt ära rikkuda.

PIN-code wijziging

Eile läksin isegi enda kohta väga vara magama ning täna tõusin seega hilja. Kui nii võib nimetada seda kui kell 06 voodisse pugeda, päike õnneks veel nii vara ei tõuse aga enne sügavamat uinumist suutsid sa ikka ära kuulda selle, kuidas su korterinaaber natukese aja pärast üles tõusis. Kidas küll mõned suudavad nii korralikud ja kohusetundlikud olla? (Mina kunagi ka vist olin, aga sellest ajalugu vaikib.)
Ning enese muutmine? Ma olen veendunud, et see on umbes täpselt sama tulemuslik kui tuuleveskitega võitlemine. Kõik on juba nii paika loksunud - ainult, et millal küll kuidas ja ometi? Millegi määramatu täpset toimumishetke tabama hakata ei ole mul hetkel mahti. Kena, me täiendame teinetest seega suurepärasetlt - minu viltused kaelalülid ja mina. Sel moel kindlalt paigas olles.
Sellele mõtlemine, mis kuskil kolme nädala pärast juhtuma hakkab, tekitab sügavaid hirmuvärinaid. Taas hommikud, kus tuleb tõusta kell 8, et olla koolis kell 10. Ning veel mõistlikus konditsioonis suutmaks aru saada hollandlastest, itaallastest, sakslastest, austerlastest, belglastest, hiinlastest, jaapanlastest. Kes kõik ühtmoodi omamoodi inglise keeles sind targaks paremaks ja ilusamaks tegema on palgatud.

Praegu ärkan muretult omasoodu edasi. Avades neid loendamatuid ümbrikuid kirjade ja pin-koodidega, mis pank mulle mu konto ja kaardi osas saatnud on ning mille isalikult hoolitsev kollases jopes B. mulle mõne päeva eest andis. (Päris hea tegelikult omada üht nn isiklikku kodu-hollandlast. Kuigi vahel me ei klapi omavahel aboluutselt (minu poolt vaadatuna), sest umbes alati üle ühe korra kohtudes suudab ta mu kohutavalt närvi ajada. Ise nii kenasti sebides ja hoolitsevalt sulle asju korraldades. Ole siis kuri veel tema peale, sest ilma temata võiks hulluda siinses bürokraatias. Ei, ma olen tegelikult tänulik. Ja tegelikult on B. tore inimene. Vaatamata sellele, et ta on hollandlane ja puha. Sest hollandlased, teadagi, on ju kõik natuke naljakad.)

>ABN AMRO biedt u de unieke service de PIN-code te wijzigen in een andere cijgercombinatie. Dit kan bij elke ABN AMRO bankshop.<

Ma ei mäleta täpselt, millal ma lugema õppisin või et kas see oli keeruline. Tavatsesin vist lugeda poes igasugu silte -leib-sai-piim-hapukoor-juust-. Aga praegu on küll tunne, et lugema õppimine on üks keeruline asi. Või 20 aastat hiljem nimetatakse seda võõrkeelte õppimiseks?
Kokkuvõtvalt siis vist näib, et ma pean panka minema, enne kui oma pangakaarti kasutada saan. Kuid ma ei luba endale veel väljamineku ja rattasõidu võlusid, paar pakilist emaili kõigepealt.

ja nüüd ... me alustame!*

(* parafraseerides ühe plaadi algust. kes teab, see teab.)

mina ja minu blogi. minu blogi, mida ma olen juba mõnda aega, et mitte öelda lausa kuid, väheedukalt alustanud. mida kõike inimene ei tee. öösiti. internetis. öösiti, siis kui enam ei jõua ei taha ei saa ei suuda tööd teha ning samas magada ka nagu ei raatsi. iseenesest ju raatsiks, aga alati ei ole uni suutnud nii kannatlik olla ja mind ära oodata. mis kokkuvõttes ei ole ka ju paha, sest nendel üksildastel une ja ärkveloleku piiripealsetel hetkedel virtuaalsuses ekseldes olen endale nii mõnedki reaalsed head inimesed juurde leidnud.

pikaleveninud algusel endal on mitmeid põhjusi. proosalisim neist ehk tõik, et ma järgmisel pärastlõunasel hommikul ei pruukinud mäletada, mida kõike ma eelmisel ööl tegin. ning paberiservadele kritseldatud märksõnadel on armas kalduvus kas alatiseks või vähemalt mõneks ajaks ära kaduda.
lisaks sisulisem diskussioon - mis keeles oleks tore seda blogi pidada. arvestades kakskeelsust mu ümber. (fotoblogi oleks siinkohal rahvusvahelisust neutraliseerivaks lahenduseks. kuid selle ainsaks, et mitte öelda määravaks takistuseks on hetkel digikaamera puudumine.) kuid et me kõik mõtleme lõppeks pigem ikka vaid enda kui teiste peale - nojah.
eestis mitteolles tahaks ikka ju eesti keelt rääkida. seda vaatamata viimasele eestis oldud aastale, kus mu igapäevaseks keeleks oli jälle rohkem inglise keel. ja vaatamata sellele, et kui ma nüüd eestisse juhtudes avastan, et tegelikult ma nagu ei oskagi enam istuda ja astuda. ühtäkki on harjumatult kummaline tänaval aru saada kõigest, mis su ümber toimub. pilgutad silmi ja lihtsalt seisad suu ammuli. suutmata uskuda. (feeling very groovy, instead.)
huvitaval komebel tunduvad igapäevaselt võõrkeelset elu elades mu sügavalt ingliskeelsed, kuid samuti eemal viibivad tuttavad kuidagi lähedastematena. määravaks sai seega mu oma abstraktne illusioon, et eestikeelne blogi mind teile (ja teid mulle) kuidagi lähendab.

nii. muigate, jah?

jätmata mainimata muidugi mugavat võimalust teie kõigiga korraga suhelda. säästes end muretsemast, et ma kellegi teist kogemata kombel ära unustan või ei suuda õigel hetkel kellegi mailiaadressi meenutada. nii mõnelegi võlgnen ma juba häbiväärselt loendamatul hulgal vastamata kirju. aga te ju andestate mulle? (isekalt rõõmus lootus)

nüüd asja enda juurde. sihipärasus ennekõike. mida ma täna ja mis minuga täna. või eile. või üleeile.

otustasin lõpuks saada uue telefoni omanikuks. kes meist tahaks kogu aeg juhet pidi seinas rippuda kui objekti kandev idee on täpselt vastupidine. uus ise on ilus sale särav ja süütu. ja näeb välja nagu i-pod.(siinkohal minu tänud ja lugupidamine K-le, kes mulle seda looma näpuga näitas). niiet nüüd on mul siis edev masin, mis on sim-locked ja puha ja millega ei ole mul seetõttu eestis midagi peale hakata. pean seinas edasi istuma. ametlikult aastakese. tavalised trikid ja nipid, millega kliente kammitseda. eksole. kuid, nagu selgus, kohalikest korterikaaslastest on naiivsetele, muidu olukorraga leppivatele välismaalastele suurem kasu, kui arvata osanuks. täna käisime kohalikul turul kohalike türklaste piraattelefonitarvikute leti taga. eesmärgiga minu telefon lahti muukida. aga. eks ta ole. aparaat osutus nii uueks, et isegi türklased olid sunnitud nukralt naeratades tõdema, et sellele mudelile vastavat programmi lihtsalt ei ole veel olemas. kuid tulge mõne nädala pärast uuesti. eks ma püüan olla seni.

et päev oleks täiuslik, suutsin mahutada muude tavalisemate asjade kõrvale ka kaks täiesti uut asja enda jaoks - vashti bunyan'i muusika (http://www.forthstreet.demon.co.uk/) ning mingid puuviljad, mille nime ma loomulikult ei mäleta ja mis näevad välja kui tiba väiksemad ning ovaalsemad roosat värvi kastanid. mille krõbe kuid õhuke koor tuleb ära nokkida (korraks kangastus mulle kodanik R. kes kindlasti millekski nii tühiseks kui koorimine ei vaevuks ja pistaks teist nägu tegemata nahka kõik - koos naha ja karvadega) ning mille sisu meenutab struktuurilt üleelusuurustes mõõtudes valget vaarikat. kõige sees on kivi, tumepruun ja läikiv ja ei meenuta absoluutselt harjumuspärast puuviljakivi.
visuaalsetele eelarvamustele vaatamata maitseb hästi.

esimeseks korraks ehk nüüd piisab?
toredat ööd.

ikka teie,

t.