kahte vähe kolme palju

või kuidas see mäng täpselt käiski.

kunagi kaks aastat tagasi ühel hetkel oli mul üks sim-kaart aga polnud telefoni.
hankisin juurde telefoni, millega tuli kaasa teine sim-kaart. esimene jäi ikka üksikuks ning
teine ei soostunud oma telefoni jagama.
aasta tagasi sai sunduslik monogaamiaaeg otsa, tegin õigusjärgse avalduse. vaikus.
tegin teise. kolmanda. neljanda. võibolla veel mõne, lugemine ammu sassis.
sim-kaardilukk ikka lukus.
telefon ise muutus ka selliseks selektiivseks, et tahan vastan kõnedele, tahan, ei vasta.
et kui nii, siis äkki prooviks uuesti?
järgmine uus telefon. vinks vonks ja piiranguteta. ei kurda.
number jääb samaks.
kui uus operaator vanale operaatorile seletama läks, et anna number meile, siis vana operaator
saadab mulle kibekiiresti ammuunustatud päringutele vastuseks eelmise telefoni
lahtimurdmiskoodid.
selline riik, sellised asjaajamised. uhh.

keset jõule keskööl tallinnas maandumine on esmapilgul suhteliselt nukker ettevõtmine ilmselt.
organiseerisin endale natuke meelelahutust.  kui ots lahti teha, siis hakkab pakkumisi ise ka tulema. täna näiteks sain tingimisi vastutulemisepakkumise ilma ise küsimata. tingimuseks oli, et kui sa tuleks nädala sees, siis ma tuleks sulle autoga vastu. (aga võibolla ka nädalavahetusel, kuidas olukord kujuneb). tore tore. edasi jääb siis veel leida vastus küsimusele: kuhu mind selle autoga ka viiakse? aga see on väga väike ja kõrvaline detailikene. peamine on ikka, et vastu tullakse ( : 

(rahva)meditsiini keerulised ajad ja rajad

- no kust see nüüd tuli
kellel seda tarvis oli
kus ma sellega lähen
kas panen jalga või pähe -

Kust tuli, ei tea. Mis tuli - täpselt pole aru saanud. Millal tuli - pühapäeval.
Terve päeva oled rahulikult omi asju edendanud, õhtul keset pisikest eneseimetlevat enesegarahulolu nautimise hetke aevastad. Poole tunni pärast ei taha silmad enam arvuti poole vaadata, keeravad pea ära. Teed ühe kuuma rohutee meega, kustutad tule ja tõmbad teki peale ja loodad, et hommikuks on kõik kutsumata ilmelikud nähtused ära läinud.
Tegelikult hiilib neid nii mõnigi öö jooksul salaja juurde, aga arvad ikkagi, et pole hullu, lähed tööle ja raputad nad teel lihtsalt maha.  Pärast lõunat tuled ikka koju tagasi, teed veel ühe kuuma rohutee meega, võtad aspiriini seltsiks ja lõdised tunde teki all.  Palavikku ei ole, radikas on põhjas, toas on palav, sul on kolm tekki peal, aga ikka on koledal kombel külm.

Teisel päeval helistab ülemus ja küsib, et mis värk on, tuled ei tule.
Mina: vist on veel ullemaks läinud.
Tema: mine arsti juurde.
Mina: arsti registratuur ütles, et sel nädalal neil enam vabu aegu ei ole, et järgmisel nädalal.
Tema: WHAT!
Mina: a no ma käisin apteegis.
Tema: olgu, saa terveks.

Niiet ikkagi selle kalli kuid osaliselt natuke funktsionaalsema tervisekindlustuse juures tuleb tallata vanu rahvameditsiiniradasid: kummelitee, nohutee, gripitee, kurgutee, 
pärnaõietee, jõhvikad, küüslauk, mesi, villased sokid, kana-ingverisupp.
Taustajõududena mõni aspiriin aegajalt.
Aga muutuks siis sellest midagi. Ei siia ei sinna eriti. Vanarahva tarkuse vasti ei saa ilmsesti ei nende enda tarkuse ega moodsa keemiaga: nohu kui ravid läheb seitse päeva, kui ei  siis möödub nädalaga (ja kui on midagi enamat kui nohu, siis vist ka sama lugu).

Really Not Well Good Done

Nädal veel jäänud. Päevade lugemine kestab hoogsalt. Ei mäleta, millal ma midagi nii meeletult
igatsenud oleks kui nüüd Eestisse minemist. See igatsus on minusse juba nii suure augu närinud, kus isegi tühjusetundele ei jätku ruumi. Tilbendad rahutult paremale ja vastakule, istud maha, keerled toolil. Kuskil pole asu. Kõik korraga viitab, et ma olen juba ikka väga kaua ära olnud. Sel aastal jookseb
kolmas talv. Sallid on minuga truult kaasas, kindaid on justkui natuke vähevõitu (varasemast mäletan
ikka päris korralikku valikut) ning ma ei tea kuhu mu soojade sokkide varu sai maetud.

Varane pärastlõunane päike paistab valgele seinale anonüümseid varje, mis võiksid vabalt olla nii siin kui seal või hoopis kusagil mujal. Valgus on nii intensiivne, korraks isegi kangastus õhus justkui kevadet. Aeg ja ruumid sulanduvad kokku, mis sest, et vaid mu kujutlustes. Reaalsus
ähmastub.  Ja see on hea tunne.

haa! vahele jäi!

sügav pärastlõuna. arutasime johani ja gonzaloga eka-asja. johan nokkis gonzalot. naersime.
vaatas kella ja ütles, et ta peab varsti ära minema. aa, louis vaja lasteaiast ära tuua. jajah, noore isa rõõmud. ei, no nüüd ma pean kindlasti minema. läinud ta oligi.
skitseerisime gonzaloga inertsist jupp aega edasi. kui astub uksest suurte sammudega johan, sall kaelas, palitu seljas. ja et noh, et täna on reede ja naine reedeti ei tööta ja et siis vist ilmselt last ka lasteaias ei ole.... küsisime, et kui kaugele ta jõudis, enne kui meelde tuli. poole trepi peale. võimas võimalus meil tema nokkimiseks, mida me ka kohe kasutasime. olgu olgu, ma lähen siis nüüd koju pere juurde. läinud ta oligi vol 2.
tunni aja pärast heliseb uksekell. reedeõhtune järelejäänud offisi lihttööliste jõuk vaatas ringimööda üksteisele otsa, et huvitav, kes või mis. gonzalo läks ja rääkis. olla johani naine olnud, tulnud johani juurde....
(järgmine vaatus järgmisel nädalal. publik naerab. eesriie.)

olin täna ainus

naine offisis. päris põnev. et alles nüüd nagu aru sain : )