päästerõngastest ja eneseabist

>ja sellele ei näinud ma muud väljapääsu kui kuskile ära minna. eemale. et nagu selline päästerõngas ellu uppujale. ning ma ei ütleks, et kehv variant. ainult uppuja ise on vahel justkui liiga laisk, et end selle rõnga abil edukamalt päästa. mõnele kaldale lähemale tüürida. samas, kas neid kaldaid veel paistabki.<

väljavõte erakirjast ehk miks ma tegelikult siin olen kus ma olen. ja sellest, et nagu te isegi näete, ma ikka veel ei tea mis minust (kunagi) saab. aga ma ei lase end sellest pisiasjast häirida. absoluutselt mitte. kunagi hiljem. ehk. või nagu ma täna terve päeva lugedes teada sain - praegu on meil ju teine modernism ja teadmatus ning vastuolud on selle võtmesõnadeks. rahustav teada - kui ma ka midagi muud ei ole, siis vähemalt ehe oma ajastu laps.