jah, tõesti, ma olen mees

täna sain oma esimesed palgatõendid. paariminutiline süvenemine ei toonud selgust minu palgalt makstavate maksude osas (mida miks ja kellele; selgusetuse kirjtuab siinkohal lihtsalt ebapiisava hollandikeelse sõnavara arvele), küll aga tabas mind meeldiv teade - ma nimelt olen mees.  (mitte naine nagu ma oma seinise tubli
paarikümneaastase elu jooksul ekslikult arvanud olen). no sellest me ei räägi, et minu nimi ei ütle siin maal kellelegi midagi, vaid tekitab ainult robinal mõistmatuid möh-mämm-ilmeid. ei räägi me ka sellest, et härra raamatupidajaga pole me elu sees kohtunud (ning
ilmselt ei kohtu ka). me räägime sellest, kallid kuulajad, et härra raamatupidaja, omades minu passi koopiat, on siiski siiralt veendunud et ma olen. mees. 

no time to cancel parties

rotterdami raudteejaamas puudub perroon nr 5. tont teab miks, aga harry potterile peaks sobima.

hommikuti rongi peale minnes on kolm varianti:
lähened raudteejaamale, näed juba kaugelt et rong on ees. võtad rahulikult, pargid ratta, ostad pileti ja juba kolme minuti pärast tuleb järgmine rong.
lähened raudteejaamale, rongipoegagi pole kuskil näha. jalad liiguvad justkui iseenesest kiiremini, otsid rattale parkimiskohta (kindel värk, et viimast pole mitte lihtne leida), kõrvad erksalt haagi poolt lähenevat rongi püüdmas, adrenaliin nahavahele kogunemas. saad ratta pargitud, sööstab rong jaama. jalad selga, viimased 100m vigursprinti (100m sisaldab nõlvast laskumist, topelt-90 kraadist pööret paremale ning tõusvat treppi) , püüdes samal ajal mitte võtmeid ära kaotada ning kotist rahakotti kätte saada. lootes, et piletimasinate juures pole suurematsorti rahvakogunemist, ning et rong perrooni eriti teise otsa pole sõitnud. saad peale, järmgised 15 min jahtud rotterdamini.
lähened raudteejaamale, rongipoegagi ei paista. otsid rattale parkimiskohta (no mitte kuskil ei ole!), lõpuks leiad, poole parkimise pealt tuleb rong ette. sprindid. jõuad piletimasinani, rong sahiseb minema. ostad pileti, mõtled pole midagi, järgmine tuleb ju kolme minuti pärast. aga siinkohal on sõiduplaanivardjad sulle ilmselgelt selja keeranud - uut rongi lubatakse alles 15 min pärast. jalutad kõige kaugema pingini, võtad kotist raamatu ja loed.

raamatu kotis pidamine ja rongis / raudteejaamas lugemine on mu viimase nelja nädala jooksul ära õpitud uus asi.

rattaparkimise teine vaatus saabub õhtul. et iga päev erinevasse ning ülepäeva peaaegu samasse kohta pargid, siis ega 10h möödudes väga ei pruugi meeles olla, kuhu seekord siis sai. olen ka rattarivide vahel nõutult võti näpus edasi tagasi kõndinud. 

täna seisin võti näpus omaenese ratta juures ja mõtlesin, et mida nüüd - ratast ei ole. kõrvaloleva ratta pisut pikemal visuaalsel vaatlusel selgus, et minu ratas mis minu ratas. lihtsalt keegi pisike hollandlane oli vahepeal mu sadulalt kilekoti ära virutanud. rohkem pole vajagi, et harjumuspärane otsimismeetod ei anna oodatud tulemusi - pole kotti, pole ratast.

päeval tuli tööl selline murdjauni kallale, mis nõudis peletavat jalutuspausi. enne minekut hea mõte ikka tualetis käia. uksel trehvasin töökaaslast. arenes järgmine jutuajamine:
mina - i feel so sleepy, i think i go for a walk.
tema (sama uniselt) - mhm. (paus) ... in there?

eelmisel kiirel töönädalal tuli juttu, et mida keegi enam ammu teinud ei ole, sest et kogu aeg on tööd vaja teha. kellel kirjad lugemata, kellel nendele vastamata, kes pole ammu kodus süüa teinud, keda ööpoodide müüjad nägupidi teavad. jutud võttis kokku m: i even don´t have time to cancel the parties!