ootamatult on keskmine kümme korraga laenatud raamatut kahanenud ühele.
sellest tulenevalt erinevaid põhjuslikke järeldusi, mis ma endale lubasin:
- kevad on käes ja kes see ikka kevadel väga lugeda raatsib (see ei tule arvesse, et väljas sajab);
- semester hakkab lõppema ja nüüd on hilja maratonlugemisega maailma parandada;
- ma olen vaikselt kuid järjepidevalt endale lihtsalt kõik mõeldavad ja mittemõeldavad raamatud kokku ostnud.
the truth is out there somewhere.
mai 21, 2007
mai 15, 2007
mehelik elekter
eile käis meil elektrik, vilistas, nokitses miskit natuke ja läks ära. ja mõne aja pärast läks meil elekter ära. peaaegu, st eluliselt olulised ruumid - köök, vannituba ja wc - olid valged. samas kellele mida elusolemiseks vaja läheb - kõik toad olid vooluta, st polnud ei internetti ei võimalust omas toas tööd teha rohkem kui loetud tunnid, mis arvuti aku lubab.
meie ainus mees majas oli läinud, kolm naist mõtlesid et siis mida või kuidas. simonetta arvas, et kunagi oli ka nii olnud, ja siis oli niels lihtsalt kilbist kogu voolu välja lülitanud korraks. ning uuesti sisse ja kõik oli korras. lülitasime siis voolu korraks välja, aga ei mdiagi - ikka pool maja pimedas. köök täitus pisitasa arvutite ja inimestega. ning siis tuli niels koju. kuulas vaatas läks kilbi juurde, ütles hm, lülitas voolu välja korraks. JA KURAT NO OLIGI KÕIK KORRAS. ise ka ei uskuks, kui poleks näinud.
meie ainus mees majas oli läinud, kolm naist mõtlesid et siis mida või kuidas. simonetta arvas, et kunagi oli ka nii olnud, ja siis oli niels lihtsalt kilbist kogu voolu välja lülitanud korraks. ning uuesti sisse ja kõik oli korras. lülitasime siis voolu korraks välja, aga ei mdiagi - ikka pool maja pimedas. köök täitus pisitasa arvutite ja inimestega. ning siis tuli niels koju. kuulas vaatas läks kilbi juurde, ütles hm, lülitas voolu välja korraks. JA KURAT NO OLIGI KÕIK KORRAS. ise ka ei uskuks, kui poleks näinud.
mai 10, 2007
bikesurfing
miks pole keegi veel leiutanud? ma mõtlen, et hollandlased võiks ju ometi nii nutikad olla tegemaks üks väikene lihtlabane kombinatsioon - liita kokku selle massilise ökohea mis neil siin on (jalgrattad) ning selle lõpmatu ökoparatamatuse (meeletu tuul) mis neil siin ka on. ja saada tulemuseks surfiratas (wind-surfing-bike), millega saaks rattasurfata (bike wind-surfing).
mai 08, 2007
e.dentifier
tuleviku internetipangandus on see, kui inimene võtab reisile minnes kaasa vähemalt passi, rahakoti, prillid, laptopi ja pin-kalkulaatori per pangakonto. (ja siis nad ütlevad, et internetipank - kiirus, globaalsus ja mugavus!)
üks pin-kalkulaator saabus täna just postiga. kaasas inglisekeelne kiri plaju õnne hakake kasutama tore teenus täpsem õpetus juhendis. juhend aga on hollandi keeles, naljavennad (kaaskiri oli inglise keeles).
teisele pin-kalkulaatorile pean ise järele tulema, universumi turvalisuse nimel.
üks pin-kalkulaator saabus täna just postiga. kaasas inglisekeelne kiri plaju õnne hakake kasutama tore teenus täpsem õpetus juhendis. juhend aga on hollandi keeles, naljavennad (kaaskiri oli inglise keeles).
teisele pin-kalkulaatorile pean ise järele tulema, universumi turvalisuse nimel.
mai 07, 2007
see kraan, kust päikest lasti, keerati kinni
nii hall, et ise ka ei usu. tundus juba nii iseenesestmõistetav, et holland on maa, kus kunagi ei saja. nii ammu pole sadanud, et ei mäleta mida see tähendab. absoluutselt ebanormaalne. tuleb see vihma-ja-külma-ilmaga hakkamasaamise nupp unustatud asjade hulgast üles otsida, kuidagi peab ju ümber harjuma. rattale sadulakate peale panna, märjad juuksed silmilt lükata, prillid taskus hoida, teksad kuivama riputada, suveriided hoopis ära peita.
mai 03, 2007
esimesed kuus sõna
- we live in the world of -
kaks erinevat inimest (või oleks õigem öelda future-to-be-arhitekti?) kirjutavad kahte erinevat esseed ja alustavad identse kuue sõnaga.
mina ja m. (kes siis veel). m. alguses ei uskunud, siis veendus ning vabandas end kohe väitega, et see ei loe, sest tema kasutas tsitaati. ma annan oma pea (ja teise pealekauba), et m. kirjutab oma essee nii ümber, et ta ei alusta selle tsitaadiga. (minu esseed ta ju ometi ei saa ümber kirjutada).
kaks erinevat inimest (või oleks õigem öelda future-to-be-arhitekti?) kirjutavad kahte erinevat esseed ja alustavad identse kuue sõnaga.
mina ja m. (kes siis veel). m. alguses ei uskunud, siis veendus ning vabandas end kohe väitega, et see ei loe, sest tema kasutas tsitaati. ma annan oma pea (ja teise pealekauba), et m. kirjutab oma essee nii ümber, et ta ei alusta selle tsitaadiga. (minu esseed ta ju ometi ei saa ümber kirjutada).
on üks koht, kus mul kunagi ei vea
Üks kunagine sissekanne, mille kirjutasin Maastricht-Berliin rongis, aga mis kunagi sisse kantud ei saanud. Nüüd siis.
::: ::: :::
20.01.2006
Maastricht-Aachen lennujaam: kuidas ma eile Hollandist Berliini lendasin aga täna ikka veel Berliinis ei ole.
Eile oli Hollandis isegi ilus ilm. Kuldnokad põõsastes ja päike isegi paistis. Kevad! Ning siis sa paned pooled oma viiest kampsunist selga ning teise poole topid kotti (sest homme hommikul oled graafikujärgselt mingil maal, kus armastatakse ekstreemsusi -30 näol) Ja hollandlased vaatavad oma kahtlaselt kevadistes riietes sind eriliselt pika pilguga. Vahtigu kui tahavad. Ma olen täheledanud, et neil on soojast ja külmast väga omapärane arusaam .
Ja jooksed rongi peale. Klassikaline. Ja muidugi oli kohalejõudes rongini vaid 2 minutit aega ning kaks välkat hollandi piletimüügimasina juures pikkade nägudega. Oli valida kas riskida ja seletada kontrollile, miks mul piletit ei ole ning loota, et ta mind usub või siis risikda osta pilet ja jääda nii rongist kui seega ka lennukist maha. Valisin esimese variandi ja lootsin, et ehk kontroll täna ei jõua minuni. Strateegiliselt perroonil passida ja vaadata millises rongi otsas ta on ning ise vastassuunda kaduda – ei olnud enam aega. Njaa ja muidugi ilmus kontroll justkui ei kuskilt välja ja oli naksti platsis. Punase näo ja põlevate silmadega siis seletasin, et näe, jooksin, et mitte maha jääda ning ei olnud aega enam piletit osta. Onu naeratas vaid – it's ok. (ma tahaks näha neid eesti kontrolle, kes sulle pileti puudumisel põhjenduse peale (isegi kui see on väga tõsi) lahkelt mõista annaksid, et no mis seal's ikka, juhtub ju).
Esimene osa väga 'kas hilineb ei hiline kas jõuab ei jõua' lennujaama trassist sel moel edukalt läbitud, jäi üle vaid loota, et ehk läheb seekord õnneks ning ehk saab edasi ka sama veatult. Ja saigi, kuidagi väga sujuvalt ja valutult – rong ei hilinenud, bussist maha ei jäänud, bussis lennujaama ka maha ei maganud (kuigi oli hetk, et ärkad üles, buss seisab, pilkane pimedus ja sa mõtled, et kas oled nüüd mööda sõitnud või ei ole). Vaikselt tiksus kuskil alateadvuses mõte, et kus nüüd see üllatus tuleb, sest ei ole ju normaalne ometi, et kõik lõpuni nii hästi läheb.
Lennujaam. Poolteist tundi lennuni, jalutad vaikselt chek-ini, saad pileti pihku. Ja kuigi ise ei tabanud küsida, kas lend hilineb või mitte, ütles tibi lõpetuseks piletit ulatades nagu muuseas, et muide, lend hilineb. Jah? No kui palju? Väljub 20.55 asemel 22.40. Ahah? Et Berliinis on karm ilm või nii ja lennuk ei saa sealt üldse tulla varem. Vaatasin tablood kus vilkus juba 'cancelled' ja mõtlesin, et eks asju nimetatakse vahel erinevate nimedega. 10 minuti pärast aga nimetati ikka õigete nimedega – ongi tühistatud. Ei lenda ja kõik.
Edasi muutusid hoobilt ületamatult populaarseks easyjet call-centre numbrid. Et Hollandi oma oli umbes, lasin E.-l Saksa oma proovida. Seal aga ei teatud tühistaud lennust midagi ning lubati järgi uurida. Peale poolt tundi uurimist oli tulemus sama ning nende tööaeg ka lisaks otsas. Samas oli mingi teine easyjeti tibi lennujaamas toru otsas, seisime seal siis õnnetute nägudega sabas ning rääkisime ükshaavald oma soovid ja mured ära. Minul oli au olla see esimene õnnelik, kes järmgise päeva lendude vabadest kohtadest ilma jäi. Rääkimata mu järgmiseks hommikuks Berliinist Tallinnasse plaanitud lennust, milles ma ka siis nüüd suu puhtaks pidin pühikma. Tibi soostus vaid ültema, et mingu ma Maastrichtist Berliini kuidas tahan, nad maksavad selle kinni. Aga mu teine lend, millest ma selle lennu pärast maha jään, see ei puutu asjasse. Ärgu ma üldse unistagugi, et nad seda kompenseeriksid.
Ööbisin taas seal kus 10 päeva tagasi
Hommik. Lekker op het station – nagu 10 päeva tagasi, sama kellaaeg, sama koht, sama kampsun, sama rong.
Nüüd istun siis rongis. Maasticht-Berliin, 6h ja 4 ümberistumist. Olen samahästi kui Berliini külje all, aga isegi mitte mõte 15cm lumest ei näi ümbritsevada absoluutselt kokku käivat. Rääkimata nii karmist ilmast ja tingimustest, et lennukid ei lenda.
Berliin. No mingi hädine lumetriip nagu oleks aegajalt. Aga midagi sellist pimestavalt valget ja totaalset nagu E. saadetud fotol paar päeva tagasi ei pasita kuskilt. Lootsin siiralt näha pisikesi berliinlasi kes hoogtööde korras oma linna lumest välja kühveldavad. Rahu ja vaikus. Berliin, lõpuks ometi. Taas 20h keskmine. Uksest ukseni. Tavaline taks.
::: ::: :::
20.01.2006
Maastricht-Aachen lennujaam: kuidas ma eile Hollandist Berliini lendasin aga täna ikka veel Berliinis ei ole.
Eile oli Hollandis isegi ilus ilm. Kuldnokad põõsastes ja päike isegi paistis. Kevad! Ning siis sa paned pooled oma viiest kampsunist selga ning teise poole topid kotti (sest homme hommikul oled graafikujärgselt mingil maal, kus armastatakse ekstreemsusi -30 näol) Ja hollandlased vaatavad oma kahtlaselt kevadistes riietes sind eriliselt pika pilguga. Vahtigu kui tahavad. Ma olen täheledanud, et neil on soojast ja külmast väga omapärane arusaam .
Ja jooksed rongi peale. Klassikaline. Ja muidugi oli kohalejõudes rongini vaid 2 minutit aega ning kaks välkat hollandi piletimüügimasina juures pikkade nägudega. Oli valida kas riskida ja seletada kontrollile, miks mul piletit ei ole ning loota, et ta mind usub või siis risikda osta pilet ja jääda nii rongist kui seega ka lennukist maha. Valisin esimese variandi ja lootsin, et ehk kontroll täna ei jõua minuni. Strateegiliselt perroonil passida ja vaadata millises rongi otsas ta on ning ise vastassuunda kaduda – ei olnud enam aega. Njaa ja muidugi ilmus kontroll justkui ei kuskilt välja ja oli naksti platsis. Punase näo ja põlevate silmadega siis seletasin, et näe, jooksin, et mitte maha jääda ning ei olnud aega enam piletit osta. Onu naeratas vaid – it's ok. (ma tahaks näha neid eesti kontrolle, kes sulle pileti puudumisel põhjenduse peale (isegi kui see on väga tõsi) lahkelt mõista annaksid, et no mis seal's ikka, juhtub ju).
Esimene osa väga 'kas hilineb ei hiline kas jõuab ei jõua' lennujaama trassist sel moel edukalt läbitud, jäi üle vaid loota, et ehk läheb seekord õnneks ning ehk saab edasi ka sama veatult. Ja saigi, kuidagi väga sujuvalt ja valutult – rong ei hilinenud, bussist maha ei jäänud, bussis lennujaama ka maha ei maganud (kuigi oli hetk, et ärkad üles, buss seisab, pilkane pimedus ja sa mõtled, et kas oled nüüd mööda sõitnud või ei ole). Vaikselt tiksus kuskil alateadvuses mõte, et kus nüüd see üllatus tuleb, sest ei ole ju normaalne ometi, et kõik lõpuni nii hästi läheb.
Lennujaam. Poolteist tundi lennuni, jalutad vaikselt chek-ini, saad pileti pihku. Ja kuigi ise ei tabanud küsida, kas lend hilineb või mitte, ütles tibi lõpetuseks piletit ulatades nagu muuseas, et muide, lend hilineb. Jah? No kui palju? Väljub 20.55 asemel 22.40. Ahah? Et Berliinis on karm ilm või nii ja lennuk ei saa sealt üldse tulla varem. Vaatasin tablood kus vilkus juba 'cancelled' ja mõtlesin, et eks asju nimetatakse vahel erinevate nimedega. 10 minuti pärast aga nimetati ikka õigete nimedega – ongi tühistatud. Ei lenda ja kõik.
Edasi muutusid hoobilt ületamatult populaarseks easyjet call-centre numbrid. Et Hollandi oma oli umbes, lasin E.-l Saksa oma proovida. Seal aga ei teatud tühistaud lennust midagi ning lubati järgi uurida. Peale poolt tundi uurimist oli tulemus sama ning nende tööaeg ka lisaks otsas. Samas oli mingi teine easyjeti tibi lennujaamas toru otsas, seisime seal siis õnnetute nägudega sabas ning rääkisime ükshaavald oma soovid ja mured ära. Minul oli au olla see esimene õnnelik, kes järmgise päeva lendude vabadest kohtadest ilma jäi. Rääkimata mu järgmiseks hommikuks Berliinist Tallinnasse plaanitud lennust, milles ma ka siis nüüd suu puhtaks pidin pühikma. Tibi soostus vaid ültema, et mingu ma Maastrichtist Berliini kuidas tahan, nad maksavad selle kinni. Aga mu teine lend, millest ma selle lennu pärast maha jään, see ei puutu asjasse. Ärgu ma üldse unistagugi, et nad seda kompenseeriksid.
Ööbisin taas seal kus 10 päeva tagasi
Hommik. Lekker op het station – nagu 10 päeva tagasi, sama kellaaeg, sama koht, sama kampsun, sama rong.
Nüüd istun siis rongis. Maasticht-Berliin, 6h ja 4 ümberistumist. Olen samahästi kui Berliini külje all, aga isegi mitte mõte 15cm lumest ei näi ümbritsevada absoluutselt kokku käivat. Rääkimata nii karmist ilmast ja tingimustest, et lennukid ei lenda.
Berliin. No mingi hädine lumetriip nagu oleks aegajalt. Aga midagi sellist pimestavalt valget ja totaalset nagu E. saadetud fotol paar päeva tagasi ei pasita kuskilt. Lootsin siiralt näha pisikesi berliinlasi kes hoogtööde korras oma linna lumest välja kühveldavad. Rahu ja vaikus. Berliin, lõpuks ometi. Taas 20h keskmine. Uksest ukseni. Tavaline taks.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
