kanalid kanalid ja veelkord kanalid

e kuidas ma täna kinos käisin aga filmi (Todd Field Little Children 2006) ikkagi ei näinud.

teisipäeval toimis ilmselt algaja õnne printsiip. pole käinud, ei tea kus kino on, vaatad kodus kaarti, loed kanalid kokku üks kaks kolm, kirikust veel edasi kaks tänavavahet ja siis paremale.
teist korda lähed ning mõtled et ükskord juba käidud, väike ja loogiline linn. uhad siis piki kanalit, hakkab juba kudiagi ruraalseks kiskuma aga kino ei kuskil. keerad ringi, sõidad tagasi, vaatad, ohhoo, natuke nagu tuttav tänav, sõidad tänava lõppu ja oh imet veel üks kanal. ja vot alles selle kanali kaldal oli kino. kümme minutit liiga hilja. oleksin sisse saanud, aga no nii kiire mul selle filmiga ka ei ole. uus katse esmaspäeval. pidage mulle pöialt.

väike päike igas päevas

ossa pagan. päike on hakanud nii kõrgelt käima ja nii kaua paistma, et lisaks varahommikusele päikesele näen oma toas ka õhtust päikest. 360 kraadi, super. tehke järgi.

nüüd ma siis tean kõiki neid asfalt-radu seal põldude peal kanalite vahel. et kust kuhu saab või ei saa. juhtus ka, et ühel hetkel hindasin end üle - liiga suure hooga rullidel täisnurkselt pöörata pole võimalik. (mitte et ma seda varem ei teadnud, aga noh, lihtsalt reaalselt pole seda minu nigelate pidurdusoskuste juures veel ette tulnud). niietet siis seal kus lõppes asfalt algas muru ja mul vedas, et ma ninapidi võililledesse ei prantsatanud. praktikas jälle tõestatud, et ole sa teoorias kui osav kukkuja tahes, rattaga esimest käsipidurit tõmmates lendab ikka üle pea / rullidega mitterullitavale pinnale sattudes oled ka potensiaalselt kõhuli.

pikutasin mingi hetke päikese käes raudtee ja kanali vahel. rongid sahisesid regulaarse 10-minutilise vahega mööda, teisel pool kanalit prääksus part. muru oli roheline ja võililled kollased. haagi poole suunduvad rongid olid lühikesed ja rotterdami poole minevad pikad. üks belgia rong libises ka mööda, endal vagunid iga üks ise värvi, mõned siiski äratuntavalt kirsipunase-kollase kombinatsioonis. b-täht muidugi ka. spekuleerisin, et kas d. on juba brüsselis või veel mitte.

nahal on suvel väljasolemise lõhn.

väljas on korraga suvi. eelmisel pühapäeval d.-ga scheveningenins käies tõmbasime mõlemad jakihõlmu koomale ja sidusime salli hoolikalt kaela. holland on üks neetult kõle ja tuuline koht ikka küll. veel kolmapäevalgi oli hea soe tunne rattasõidul käsi vaheldumisi taskus hoida. aga näe juba neljapäeval silkasid hollandlased ise t-särgi väel ringi nagu ei midagi. mina, va aeglase taibuga põhjamaalane, käisin igaks juhuks veel reedel ka jaki ja pikkade varrukatega. inertsist ilmselt. eile otsustasin, et kui juba kaks päeva on soe olnud, et ju seda tasub tõsiselt võtta. ja jätsin ka jaki ning pikad varrukad koju. suvi, ei mingit kahtlust.
rulluisud kraamisin juba tiba varem kapist välja. nüüd on tunni-paarine sõit päeva kindel osa. eile enamvähem rullisin end rotterdami ja tagasi. täna ilmselt sama. või avastab võsavahel uusi teid. kaarti mul selle ala kohta pole, kunagi ei tea, kas saad rigniga tagasi algusesse või tuleb sama teed tulla. katse-eksitus üllatused.

(oh, blogspot on aru saanud, et ma istun hollandi ip-otsas. bloogi navigeerimine seega hollandi keeles. veel katseid-eksitusi.)

uneskõndija ehk istanbuli pohmell

lõpp vol 1:
kell 02 magama ja kell 05.30 üles.
kõik vastutavad - st minul oma äratuskell, m.-l oma ning lisaks veel mehmet, kes lubas meid kindlasti äratada ning kelle lubadus veenis m.-i nii, et ta lõpuks ometi julges magama minna. minu äratamist ta millegipärast ei usaldanud.
aga lõpuks oli ikka nii, et ärkan, pesen hambad, panen sokid jalga, seon saapapaelad ja siis m. seletab läbi une, et kell ei saa veel pool 6 olla, sest tema kell ei ole helisenud. minu kell oli 05.40. m. otsis oma telefoni välja ja veendus, et kell on tund vähem. mõtlesin juba, et olen jälle midagi korralikult segamini ajanud, nt unustanud kella keerata (neid keeramisi on viimasel ajal natuke liiga tihedalt olnud; või siis et vidinaid, mida keerata on palju - telefon, teine telefon, arvuti - mäleta siis, et mida oled keeranud ja kuhu poole jne). m. otsis välja oma i-podi ja veendus, et on jah pool 6.
läksin allkorrusele ja äratasin mehmeti.

lõpp vol 2:
saabub lennujaama shuttlebus. kotid sisse, ise ka. üks bussis olnud tüüp hakkas korraga sebima ja seletama, et tal on mingi väike kott kadunud. paanika-paanika. kukkus teine siis kottide kallal rapsima, bussijuhi jaoks ilmselt igavarahommikune rutiin, ei ta kaotanud pead, käratas vaid paanikamehe istuma ja hakkas kotte ükshaaval maha tõstma. pooled kotid maas, tuli tegelase kott välja. vahejuhtum muutis m.-i natuke nagu närviliseks, poleks arvanud, et ta selline põdeja on. endal pool maailma läbi sõidetud ja puha.

vahepeal:
bussis vaidlesime m.-ga, et kas on võimalik, et kotikäru on tasuline (no umbes nagu supeka kärud, et paned mündi sisse ja lükkad kuhu tahad ning pärast viid tagasi). teadsin, et istanbulis on. berliinis on ka (kas shönefeldis või tegelis, äkki isegi mõlemas).
m. jääb siiski endale kindlaks, come on, no kus seda ennem nähtud. usa-s ei ole, shipholis ei ole, frankfurdis ei ole.
kotikärud olid sissepääsust 100m eemal. m. läks ekstra vaatama ning oli sunnitud nentima, et mul oli õigus. ometi kord.

lõpp vol 3:
chek-inis ei juhtunudki imekombel midagi. chek-inist astusime nii minema, et mina ei mõelnud küll absoluutselt mitte millegi peale. lihtsalt kõndisime m.-ga kõrvuti mingi kahe vormis tibi sabas. kui tibid ühe koodiga ukse taha kadusid, siis tekkis nagu küsimus, et kuhu me õigupoolest läheme. m. muidugi vabastas end kärmelt igasugusest vastutusest - ma mõtlesin, et kuna sa oled siin juba olnud, et siis sa tead, kuhu sa lähed.
hommikul kell 06 ei loe see absoluutselt, kas ma kuskil juba varem olnud olen või mitte.

lõpp vol 4:
tagasi hollandis. on kummaline olla. võibolla kõige kummalisem üldse.
ei ole kerge. vaja aklimatiseeruda.
lihtsalt uskumatu kui palju võib 10 päevaga unustada. kui need 10 päeva tähendavad (uut) suurt linna, uusi tegevusi, erinevat käitumist. ja kõik see on esimestel päevadel nii uus nii uus, kuid umbes kuskil 3ndaks päevaks on kõik jälle nii enesestmõistetav ja harjumuspärane.

ühtäkki:
toimib avalik ruum arusaadavas keeles
sõidab rong nii vaikselt et seda peaaegu ei kuule ning sõidu ajal on rongi uksed kinni
on trammis palju vaba ruumi
lastakse bussist/trammist/rongist väljujad enne sisenemist välja
ei pea sa tänaval inimestest läbi trügima, kellegi otsa põrkama, varba peale astuma, küünarnukiga ribidesse tonksama
autod peatuvad ja annavad teed ning seda just omandatud läbi pooleldi liikuvate pooleldi seisvate autode vahelt tee ületamise oskust pole enam tarvis
inimesed avavad üksteisele uksi
kodust väljudes peavad võtmed kaasas olema (proovige ise nii, et elate 10p ilma võtmeteta ja siis vaadake mis juhtub)
hommikusöök tuleb ise teha ja nõud pesta ja laud koristada

ja raamatukogu on ootamatult kinni ja poed. easter noh!
tunne nagu oleks teisest maailmast saabunud. ega palju puudu olegi.