väga kodune tunne on. nagu oleks hostelis. närune külm on end sügavale kontidesse pressinud. et sellest lahti saada, tuleb aegajalt kuumi vanne võtta. või pidevalt kuuma teed juua. arvasin, et suhkrut ikka kuskil kapinurgas on. ostsin vaid teed. aga pärast vaatasin, et ei ole. noh, tuhksuhkruga tee siis.
vannis, muide, oli väga mõnus käia. ma tavaliselt eriline vannitibi ei ole, aga kui vahel harva on võimalus, miks mitte.
eriti, kui me gaasiboileriga nüüd juba vanad semud oleme.
flirdin vaikselt selle va skvoti ideega. pool minust on vaimustuses, teine pool ei ole. täielik kahestunud isiksus. nuta või naera. (väga hale lugu kohe, isegi selles suhtes ei oska ma seisukohta võtta).
ratast siia üles mul igatahes ei õnnestunud tuua. proovisin küll ühte küll teist pidi, aga lõpuks ei suutnud ikkagi aru saada, kuidas üldse on võimalik ratast redelist üles tassida (meestekaga oleks lihtsam, raamipidi õlale ja hopp hopp. hollandlastel endil on see vist niikuinii geenides. need lähevad kassiluugist ka rattaga läbi kui tarvis). alla tulemist kujutan küll ette. ülesminemise proovikatsetel pärast kolmandat astet oli alati tunne, et vist üks näpp on kuskile vahele muljutud ja silme eest vilksatas nägemus kuidas ma poolelt trepilt selg ees tagasi alla tulen ja ratas kõige peale. nagu kahju hakkas. kas endast või siis rattast. sõlmisin ta siis sinna alla ukse juurde käsipuu külge kuidagi. silt juures, et vabandust, kaks ööd vaid. keegi pole seni suuremat kisa tõstnud. tegelikult ei ole ikka veel aru saanud, et kas üldse mõni hing on majas või on need siiski vaid naabrid.et kõik ümberringi lakkamatult nagiseb ragiseb kolksub ja krigiseb. väga pro. sellised majad mulle meeldivad. elulised majad. gentis teadsin ma naabreid lõpuks sammude järgi.
kuidas ma nädalavahetusel r'damis elasin. vahelduse mõttes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar