esimene aprill

eile. tulin just roomast. sinist värvi taevaga linnast natuke teistmoodi, ehk isegi veelgi sinisema taevaga linna kus lõi välku ja müristas ja kallas vett taevast alla. raudteejaama muidu kõle perroon täitus inimestega kellest esmatulnud tegid ruumi hilisematele saabujatele, kes juustest ja riietest vett välja väänasid. ja rongid ei sõitnud, sest välk oli kuskil kaugel ühe liini maha löönud. nii me seal närviliselt seisime kollaste rahulikult seisvate rongide keskel. aeg seisis. vihma sadas. vasakul oli taevas sinine ja paremal oli teavas ka sinine, aga teistmoodi. vahel harva rikkus üldise seisakupildi mõni üksik, häbelikult lähenev rong, justkui isegi aru saades oma reeturlikkusest.
lõpuks koju jõudes ning maailma lülitununa kohtusin p.-ga, kes mõnevõrra ootamatult teatas, et ta on a'damis ning nii ta mulle külla tuligi.

erinevate maailmade kohtumine veel erinevamas:

t: "p, sul on selg valge."
p: "mismõttes?"
vaikus.
t: "täna on esimene aprill."
vaikus.
p: "ahhaaa..."
naer.