26.07.07.

tartu. ma olen tagasi. kedagi ei ole. on suvi. aega on läinud. ma pole see, kes ma olin siis. põhjused on teised. pole kedagi teele kutsuda, pole kellelegi ootamatult külla minna. ometi olen ma õnnelik. vaikne, rahulik õnn. kuskil eemal mängib raadio, eile kuuldus akna alt purjus inimese laulu. on öö. tartus. see on eriline. kes teab, see teab. lähemalt seletada pole võimalik.

eelmine reede omas mahlas ja reisikastmes

toimus traditsiooniline iga-aastane offisi väljasõit e ekskursioon amsterdami. alguses ikka hooga tõsiste nägudega arhitektuuri kaema, päeva jooksul muidugi võtsid vein ja õlu olukorra üle.
mis siis toimus - palju arhitektuuri, natuke head, küllaldaselt keskmist ja mõned eriti hirmsad hetked, et oli lausa koomiline. hollandi pikima ökotunneli (vist oli ca 4km; no see sild, mida mööda loomad üle kiirteede, tänavate ja rongide liiguvad) eel tegi andries väikese offroad seti. bussis sabas sõites oli päris koomiline vaadata kui pisike auto 60km/h maha pidurdamata lehtede keerises end tee kõrvale sättis. pidasime ka kinni ja mõtlesime, et no mis nüüd. selgus, et - kuulge, meil on ekskursioon või kuidas.
õhtu kulmineerus amsterdami turuplatsi servas berni-nimelises fondüü-restoranis. ma eriline juustusõber ju pole (välja arvatud mozzarella, parmesan, feta, gorgonzola ja mascarpone) kuid fondüü kadus teistega võidu. jõin vett nagu vist ei kunagi varem oma elus. oleks võinud vabalt purukainena bussitäie purjus offisit r´dami tagasi roolida. kuid arvasin, et seda on ikkagi natuke palju tahta. sestap sättisin end öisele kellakahesele rongile.
jaamas trehvasin veel marieket, kes küll juba tund aega tagasi rongi püüdma läks, kuid ilmsesti ei saanud kätte.
selles öös osutus rong normaalse ja ebareaalse maailma vaheliseks piiriks. meie vastas istus üks norskav neeger. meie vastas ja kõrval kolm hollandi meest. nii palju kui ma aru sain, siis alustas üks nendest minuga vestlust. ühtäkki. seksist. togisin küünarnukiga marieket kes võttis omaltpoolt jutu üles. siis tõmbas üks mees korraga nagu  muuseas taskust paari punaseid pitspüksikesi, tiirutas neid ümber sõrme, pani taskusse tagasi ja ütles, et no igasugu asju  ikka juhtus.
situatsioonikoomika. sa saad aru, et see on päriselt, aga näib nii ebareaalsena, et igaks juhuks teed kindlaks, et see mitte uni ei ole.
 

kui ülemust unes näha siis see tähendab?

oli selline huvitav uni. eelmine nädal või veel varem.

olime johaniga. tulime ilmselt töölt. väga hilja just ei olnud, pime oli ikka, aga rahvast veel liikus ning mööduvate kohvikute aknad olid kutsuvalt valged. millegipärast oli, et pidin jälle johani poole ööseks jääma. naine ja laps olid tal kuskil ära. kodu oli tal samas kohas kus ikka, ainult et korteri plaan oli midagi muud. pidin magama elutoas, aga seekord mitte lebotamis kott-toolidel, vaid ikka ausalt madratsi ja teki ja padjaga, ehk oli isegi tegemist diivanilaadse objektiga. niisiiis, unes oli öö ja öösel magatakse. ühel hetkel tuli aga johan oma toast teki ja padjaga vehikima ja seletama, et
mina pean kohta vahetama, sest tema ei saa kuskil mujal magada kui just selle koha peal. no läksin siis mujale. eks ta seal siis keerles siia ja sinna ning mõne aja pärast uuesti - mine
eest ära, vahetame kohad. vahetasime kohad. ja nii aina uuesti ja uuesti. lõppu sellele sebimisele ei tulnud ja magada ma suurt ei saanud.  ja see kohtade vahetus käis kas üks-ühele või siis nagu ringiratast mööda seinaääri ümber toa. vahel juhtus ka nii, et johan ei mahtunud justkui ära, sest tema jalad jäid kuidagi üle minu ning siis ma pidin end ise liigutama.

selline oligi.


marieke täna kommenteeris, et kuule, sa pead puhkuse võtma kui johan juba sul öösel unes ringi trallib ja kõike kogu aeg muuta käseb. (ma ise vaid tagasihoidlikult mõtlesin, et huvitav, millest küll selline uni või nii).

taustaseletus:
- johan on mu hetkeleivaisa
- johani elutoas olen ma kunagi kaks aastat tagasi olude sunnil ka kaks korda ööbinud
- johan on väga pikk mees
- johani peamine töömeetod seisneb selles, et ta käib ringi kogu aeg ja seletab ja tahab et sa kõik jälle uuesti ümber teeks (sest ta on ise ümber mõelnud (kehvemal juhul tagasi sinu esialgse lahenduseni jõudnud), et siis jälle mõne aja pärast taas mingi hoopis uue mõttega lagedale ilmuda).
- unenägudest tuli juttu täna lõunalauas, kus gonzalo rääkis pikalt, et ta pidevalt näeb unes, kuidas ta erinevatel viisidel ära sureb. see oli ikka päris koomiline. neid moodused olid lõputud. alates majasuurusest skorpionist, klassikalisest kogu-pere-autos-kuristikku-ja-auto-plahvatas-põlema kuni lihtsalt veenidest koosemiseni välja.

lõunasööke on meil laias laastus üldse kahte sorti: kas väga vaiksed ja mõtlikud, kui iga mees endale võileiva komplekteerib ning seda pingsalt enda ette põrnitsedes konsümeerib; või vastupidiselt väga seltskondlikud. võtkem näiteks üks 125g väike kandiline roheline danone jogurtitops. pealtvaadata süütu kraam. aga 10 inimest arendavad sellest mõttekäigu, millest johtuvalt needsama 10 inimest järgmised veerand tundi end pisarateni laua alla naeravad.