äraolemine

võiks öelda ja rääkida paljust. natuke nagu tahaks ja natuke nagu ei taha ka.
kui vahel piltlikult räägitakse elust kui merest, lainetusest ja tõusudest-mõõnadest. siis mul on hetkel üsna tormine olla. lakkamatult üles ja alla, kuskil kesest lõpmatut ääretust hulpides, silma ei hakka midagi (ega kedagi), millest (kellest) kinni haarata saaks. või vähemalt mille (kelle) virtuaalsest olemasolust egoistlikku kindlustunnet tekitada annaks.
võiks isegi arvata, et mul on tekkinud teatavat laadi paanikahäired. iga kord, kui ma puutun kokku mingite paberitega, mida peab täitma, mingi süsteemiga, mille läbimiseks on mingid kindlad reeglid, mida ma hästi ei valda, kus on igasugu ametnikud, kes on sinust laudade ja lettidega eraldatud, kus on kuupäevad ja kellaajad, mis määravad sinu elu rohkem ja ulatuslikumalt kui sa ise. siis tekib mul alati tunne, et tahaks nutta ja sealt kiiremas korras ära joosta. mul lihtsalt ei ole enam ei tahtmist ei jõudu avada ja sulgeda neid loendamatuid uksi, võtta pieltimasinast järjekordne number ja oodata, saada teada, et oled oodanud vales järjekorras ning saada saadetud järgmise ukse taha järgmisesse järjekorda, järgmise ametniku jutule, kes ka väga täpselt ei tea, kuidas asjad käivad või kes su küsimuste peale sulle pikalt otsa vaatab ja leebelt midagi vastab, mis minu arvates absoluutselt konteksti ei puutu.
ning kokkuvõttes on see ikka ju seesama mitmekesine maailm, mille mitmekesisusel ma end enamasti lummata lasen. pole siis ime, et ma segaduses olen.