haa! vahele jäi!

sügav pärastlõuna. arutasime johani ja gonzaloga eka-asja. johan nokkis gonzalot. naersime.
vaatas kella ja ütles, et ta peab varsti ära minema. aa, louis vaja lasteaiast ära tuua. jajah, noore isa rõõmud. ei, no nüüd ma pean kindlasti minema. läinud ta oligi.
skitseerisime gonzaloga inertsist jupp aega edasi. kui astub uksest suurte sammudega johan, sall kaelas, palitu seljas. ja et noh, et täna on reede ja naine reedeti ei tööta ja et siis vist ilmselt last ka lasteaias ei ole.... küsisime, et kui kaugele ta jõudis, enne kui meelde tuli. poole trepi peale. võimas võimalus meil tema nokkimiseks, mida me ka kohe kasutasime. olgu olgu, ma lähen siis nüüd koju pere juurde. läinud ta oligi vol 2.
tunni aja pärast heliseb uksekell. reedeõhtune järelejäänud offisi lihttööliste jõuk vaatas ringimööda üksteisele otsa, et huvitav, kes või mis. gonzalo läks ja rääkis. olla johani naine olnud, tulnud johani juurde....
(järgmine vaatus järgmisel nädalal. publik naerab. eesriie.)