(rahva)meditsiini keerulised ajad ja rajad

- no kust see nüüd tuli
kellel seda tarvis oli
kus ma sellega lähen
kas panen jalga või pähe -

Kust tuli, ei tea. Mis tuli - täpselt pole aru saanud. Millal tuli - pühapäeval.
Terve päeva oled rahulikult omi asju edendanud, õhtul keset pisikest eneseimetlevat enesegarahulolu nautimise hetke aevastad. Poole tunni pärast ei taha silmad enam arvuti poole vaadata, keeravad pea ära. Teed ühe kuuma rohutee meega, kustutad tule ja tõmbad teki peale ja loodad, et hommikuks on kõik kutsumata ilmelikud nähtused ära läinud.
Tegelikult hiilib neid nii mõnigi öö jooksul salaja juurde, aga arvad ikkagi, et pole hullu, lähed tööle ja raputad nad teel lihtsalt maha.  Pärast lõunat tuled ikka koju tagasi, teed veel ühe kuuma rohutee meega, võtad aspiriini seltsiks ja lõdised tunde teki all.  Palavikku ei ole, radikas on põhjas, toas on palav, sul on kolm tekki peal, aga ikka on koledal kombel külm.

Teisel päeval helistab ülemus ja küsib, et mis värk on, tuled ei tule.
Mina: vist on veel ullemaks läinud.
Tema: mine arsti juurde.
Mina: arsti registratuur ütles, et sel nädalal neil enam vabu aegu ei ole, et järgmisel nädalal.
Tema: WHAT!
Mina: a no ma käisin apteegis.
Tema: olgu, saa terveks.

Niiet ikkagi selle kalli kuid osaliselt natuke funktsionaalsema tervisekindlustuse juures tuleb tallata vanu rahvameditsiiniradasid: kummelitee, nohutee, gripitee, kurgutee, 
pärnaõietee, jõhvikad, küüslauk, mesi, villased sokid, kana-ingverisupp.
Taustajõududena mõni aspiriin aegajalt.
Aga muutuks siis sellest midagi. Ei siia ei sinna eriti. Vanarahva tarkuse vasti ei saa ilmsesti ei nende enda tarkuse ega moodsa keemiaga: nohu kui ravid läheb seitse päeva, kui ei  siis möödub nädalaga (ja kui on midagi enamat kui nohu, siis vist ka sama lugu).