Nädal veel jäänud. Päevade lugemine kestab hoogsalt. Ei mäleta, millal ma midagi nii meeletult
igatsenud oleks kui nüüd Eestisse minemist. See igatsus on minusse juba nii suure augu närinud, kus isegi tühjusetundele ei jätku ruumi. Tilbendad rahutult paremale ja vastakule, istud maha, keerled toolil. Kuskil pole asu. Kõik korraga viitab, et ma olen juba ikka väga kaua ära olnud. Sel aastal jookseb
kolmas talv. Sallid on minuga truult kaasas, kindaid on justkui natuke vähevõitu (varasemast mäletan
ikka päris korralikku valikut) ning ma ei tea kuhu mu soojade sokkide varu sai maetud.
Varane pärastlõunane päike paistab valgele seinale anonüümseid varje, mis võiksid vabalt olla nii siin kui seal või hoopis kusagil mujal. Valgus on nii intensiivne, korraks isegi kangastus õhus justkui kevadet. Aeg ja ruumid sulanduvad kokku, mis sest, et vaid mu kujutlustes. Reaalsus
ähmastub. Ja see on hea tunne.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar