kahte vähe kolme palju

või kuidas see mäng täpselt käiski.

kunagi kaks aastat tagasi ühel hetkel oli mul üks sim-kaart aga polnud telefoni.
hankisin juurde telefoni, millega tuli kaasa teine sim-kaart. esimene jäi ikka üksikuks ning
teine ei soostunud oma telefoni jagama.
aasta tagasi sai sunduslik monogaamiaaeg otsa, tegin õigusjärgse avalduse. vaikus.
tegin teise. kolmanda. neljanda. võibolla veel mõne, lugemine ammu sassis.
sim-kaardilukk ikka lukus.
telefon ise muutus ka selliseks selektiivseks, et tahan vastan kõnedele, tahan, ei vasta.
et kui nii, siis äkki prooviks uuesti?
järgmine uus telefon. vinks vonks ja piiranguteta. ei kurda.
number jääb samaks.
kui uus operaator vanale operaatorile seletama läks, et anna number meile, siis vana operaator
saadab mulle kibekiiresti ammuunustatud päringutele vastuseks eelmise telefoni
lahtimurdmiskoodid.
selline riik, sellised asjaajamised. uhh.

keset jõule keskööl tallinnas maandumine on esmapilgul suhteliselt nukker ettevõtmine ilmselt.
organiseerisin endale natuke meelelahutust.  kui ots lahti teha, siis hakkab pakkumisi ise ka tulema. täna näiteks sain tingimisi vastutulemisepakkumise ilma ise küsimata. tingimuseks oli, et kui sa tuleks nädala sees, siis ma tuleks sulle autoga vastu. (aga võibolla ka nädalavahetusel, kuidas olukord kujuneb). tore tore. edasi jääb siis veel leida vastus küsimusele: kuhu mind selle autoga ka viiakse? aga see on väga väike ja kõrvaline detailikene. peamine on ikka, et vastu tullakse ( :