ja nüüd ... me alustame!*

(* parafraseerides ühe plaadi algust. kes teab, see teab.)

mina ja minu blogi. minu blogi, mida ma olen juba mõnda aega, et mitte öelda lausa kuid, väheedukalt alustanud. mida kõike inimene ei tee. öösiti. internetis. öösiti, siis kui enam ei jõua ei taha ei saa ei suuda tööd teha ning samas magada ka nagu ei raatsi. iseenesest ju raatsiks, aga alati ei ole uni suutnud nii kannatlik olla ja mind ära oodata. mis kokkuvõttes ei ole ka ju paha, sest nendel üksildastel une ja ärkveloleku piiripealsetel hetkedel virtuaalsuses ekseldes olen endale nii mõnedki reaalsed head inimesed juurde leidnud.

pikaleveninud algusel endal on mitmeid põhjusi. proosalisim neist ehk tõik, et ma järgmisel pärastlõunasel hommikul ei pruukinud mäletada, mida kõike ma eelmisel ööl tegin. ning paberiservadele kritseldatud märksõnadel on armas kalduvus kas alatiseks või vähemalt mõneks ajaks ära kaduda.
lisaks sisulisem diskussioon - mis keeles oleks tore seda blogi pidada. arvestades kakskeelsust mu ümber. (fotoblogi oleks siinkohal rahvusvahelisust neutraliseerivaks lahenduseks. kuid selle ainsaks, et mitte öelda määravaks takistuseks on hetkel digikaamera puudumine.) kuid et me kõik mõtleme lõppeks pigem ikka vaid enda kui teiste peale - nojah.
eestis mitteolles tahaks ikka ju eesti keelt rääkida. seda vaatamata viimasele eestis oldud aastale, kus mu igapäevaseks keeleks oli jälle rohkem inglise keel. ja vaatamata sellele, et kui ma nüüd eestisse juhtudes avastan, et tegelikult ma nagu ei oskagi enam istuda ja astuda. ühtäkki on harjumatult kummaline tänaval aru saada kõigest, mis su ümber toimub. pilgutad silmi ja lihtsalt seisad suu ammuli. suutmata uskuda. (feeling very groovy, instead.)
huvitaval komebel tunduvad igapäevaselt võõrkeelset elu elades mu sügavalt ingliskeelsed, kuid samuti eemal viibivad tuttavad kuidagi lähedastematena. määravaks sai seega mu oma abstraktne illusioon, et eestikeelne blogi mind teile (ja teid mulle) kuidagi lähendab.

nii. muigate, jah?

jätmata mainimata muidugi mugavat võimalust teie kõigiga korraga suhelda. säästes end muretsemast, et ma kellegi teist kogemata kombel ära unustan või ei suuda õigel hetkel kellegi mailiaadressi meenutada. nii mõnelegi võlgnen ma juba häbiväärselt loendamatul hulgal vastamata kirju. aga te ju andestate mulle? (isekalt rõõmus lootus)

nüüd asja enda juurde. sihipärasus ennekõike. mida ma täna ja mis minuga täna. või eile. või üleeile.

otustasin lõpuks saada uue telefoni omanikuks. kes meist tahaks kogu aeg juhet pidi seinas rippuda kui objekti kandev idee on täpselt vastupidine. uus ise on ilus sale särav ja süütu. ja näeb välja nagu i-pod.(siinkohal minu tänud ja lugupidamine K-le, kes mulle seda looma näpuga näitas). niiet nüüd on mul siis edev masin, mis on sim-locked ja puha ja millega ei ole mul seetõttu eestis midagi peale hakata. pean seinas edasi istuma. ametlikult aastakese. tavalised trikid ja nipid, millega kliente kammitseda. eksole. kuid, nagu selgus, kohalikest korterikaaslastest on naiivsetele, muidu olukorraga leppivatele välismaalastele suurem kasu, kui arvata osanuks. täna käisime kohalikul turul kohalike türklaste piraattelefonitarvikute leti taga. eesmärgiga minu telefon lahti muukida. aga. eks ta ole. aparaat osutus nii uueks, et isegi türklased olid sunnitud nukralt naeratades tõdema, et sellele mudelile vastavat programmi lihtsalt ei ole veel olemas. kuid tulge mõne nädala pärast uuesti. eks ma püüan olla seni.

et päev oleks täiuslik, suutsin mahutada muude tavalisemate asjade kõrvale ka kaks täiesti uut asja enda jaoks - vashti bunyan'i muusika (http://www.forthstreet.demon.co.uk/) ning mingid puuviljad, mille nime ma loomulikult ei mäleta ja mis näevad välja kui tiba väiksemad ning ovaalsemad roosat värvi kastanid. mille krõbe kuid õhuke koor tuleb ära nokkida (korraks kangastus mulle kodanik R. kes kindlasti millekski nii tühiseks kui koorimine ei vaevuks ja pistaks teist nägu tegemata nahka kõik - koos naha ja karvadega) ning mille sisu meenutab struktuurilt üleelusuurustes mõõtudes valget vaarikat. kõige sees on kivi, tumepruun ja läikiv ja ei meenuta absoluutselt harjumuspärast puuviljakivi.
visuaalsetele eelarvamustele vaatamata maitseb hästi.

esimeseks korraks ehk nüüd piisab?
toredat ööd.

ikka teie,

t.