kevad!kevad!kevad!

te pole veel aru saanud, ega? ei ole veel kuldnokki, ei lumikellukesi, ei muud rohelist tooni. aga kuidas mina tean? esimesed kevadekuulutajad on siin viimasel korrusel ometi pirakad merikajakad, kes mööda su laia aknaplekki edasitagasi ringi patseerivad ning nokaga vastu klaasi taovad ja ilastavad. algul on nad natuke arglikud, kuid pikapeale ei tee teist nägugi kui sa hommikul neid vihaselt unesegasena minema käratad ning kõike kätteulatuvat akna poole loobid. eelmisel aastal pani ükskord keegi eriliselt nutikas tegelane balti jaama kalaturult ostetud kraami aknavahele külma. oi kajakad olid pöördes. ja meie ka. see otsatu kolkimine ja koputamine.