9519. päev

minu elust. täna. ja mis mulle osaks sai? ei midagi uut. samad laenatud rõõmud, kellegi teise naeratused, mõeldud kellelegi kolmandale. ja millest mina saan tükikese, sest miskipärast jagatakse neid hetki ka minuga. lahkelt justkui põrandale pudenenud palukesi uhketest söömaaegadest, kuhu mul millegipärast (kunagi) asja ei ole. mitte, et ma poleks kutsutud. kuid ikkagi on kuidagi võlts olla. sest alati on keegi härra, keegi on teenija, on teater ja on publik. ning kunagi ei näi neile pähe tulevat, et mul võib nii rõõmustades olla palju valusam kui lihtsalt iseendaga kurb olles.