otsad kokku

sellel suvel :
- veetsin kolm päeva ja kaks ööd lätis, täpsemalt autos; ühel hetkel põrkusime ka
peaaegu et valgevenega
- sõitsin natuke autoga - oli meeles küll ning autol säilis tehase poolt ette nähtud kuju
- lõi mulle külge üks puuk
- elasin (järjestusega lõunast põhja) delftis, võrus, põlvas, tartus ja tallinnas
- nägin päris lähedalt päris elus rebast (ei käinud loomaaias, muide)
- ujusin üks kord läti rabajärves, üks kord soome lahes ja mõned korrad ühes lõuna-eesti järves
- korjasin kaks ämbrit marju
- põletasin seljalt naha maha
- käisin ühel päeval tund aega pärnus
- kuid soomaale ei jõudnudiki (ja ei näinud rened, maigit, mutrit, mutri kutsikat, lambaid, soid ja rabasid, külapoodi, rippsilda, kanuusid, tori põrgut, hostelit)
- sõitsin esimest korda elus muruniidukiga: puud-põõsad jäid alles, muru sai lühem, ise sain raputatud, jalad said roheliseks
- nägin hobuseid (ja kui ei oleks olnud lennukipiletit kuklasse hingamas, siis oleksin ilmselt ka traditsiooniliselt sadulasse
istunud ning pärast mõne uue originaalse võttega sealt alla tulnud)

käesolevaga olen tagasi hollandis ja püüan harjuda. täna läksin korraks kööki klaasikest õunamahla võtma ja väljusin sealt peale kolmetunnist koristamist. no liiga sitane tundus mu jaoks. ja ma sain kurjaks ja koristasin kõik ära. öeldi aitäh aga homseks on kultuurkiht ilmselt taastunud. vannitoas dush ka taaskord uputab, seekord võiks need juuksepusad sealt äravoolust end ise ära koristada. me kõik mõtleme nii. ilmselt ma homme koristangi. elu on näidanud, et teisiti nad sealt ära ei kao. ma ei virise ju?