uneskõndija ehk istanbuli pohmell

lõpp vol 1:
kell 02 magama ja kell 05.30 üles.
kõik vastutavad - st minul oma äratuskell, m.-l oma ning lisaks veel mehmet, kes lubas meid kindlasti äratada ning kelle lubadus veenis m.-i nii, et ta lõpuks ometi julges magama minna. minu äratamist ta millegipärast ei usaldanud.
aga lõpuks oli ikka nii, et ärkan, pesen hambad, panen sokid jalga, seon saapapaelad ja siis m. seletab läbi une, et kell ei saa veel pool 6 olla, sest tema kell ei ole helisenud. minu kell oli 05.40. m. otsis oma telefoni välja ja veendus, et kell on tund vähem. mõtlesin juba, et olen jälle midagi korralikult segamini ajanud, nt unustanud kella keerata (neid keeramisi on viimasel ajal natuke liiga tihedalt olnud; või siis et vidinaid, mida keerata on palju - telefon, teine telefon, arvuti - mäleta siis, et mida oled keeranud ja kuhu poole jne). m. otsis välja oma i-podi ja veendus, et on jah pool 6.
läksin allkorrusele ja äratasin mehmeti.

lõpp vol 2:
saabub lennujaama shuttlebus. kotid sisse, ise ka. üks bussis olnud tüüp hakkas korraga sebima ja seletama, et tal on mingi väike kott kadunud. paanika-paanika. kukkus teine siis kottide kallal rapsima, bussijuhi jaoks ilmselt igavarahommikune rutiin, ei ta kaotanud pead, käratas vaid paanikamehe istuma ja hakkas kotte ükshaaval maha tõstma. pooled kotid maas, tuli tegelase kott välja. vahejuhtum muutis m.-i natuke nagu närviliseks, poleks arvanud, et ta selline põdeja on. endal pool maailma läbi sõidetud ja puha.

vahepeal:
bussis vaidlesime m.-ga, et kas on võimalik, et kotikäru on tasuline (no umbes nagu supeka kärud, et paned mündi sisse ja lükkad kuhu tahad ning pärast viid tagasi). teadsin, et istanbulis on. berliinis on ka (kas shönefeldis või tegelis, äkki isegi mõlemas).
m. jääb siiski endale kindlaks, come on, no kus seda ennem nähtud. usa-s ei ole, shipholis ei ole, frankfurdis ei ole.
kotikärud olid sissepääsust 100m eemal. m. läks ekstra vaatama ning oli sunnitud nentima, et mul oli õigus. ometi kord.

lõpp vol 3:
chek-inis ei juhtunudki imekombel midagi. chek-inist astusime nii minema, et mina ei mõelnud küll absoluutselt mitte millegi peale. lihtsalt kõndisime m.-ga kõrvuti mingi kahe vormis tibi sabas. kui tibid ühe koodiga ukse taha kadusid, siis tekkis nagu küsimus, et kuhu me õigupoolest läheme. m. muidugi vabastas end kärmelt igasugusest vastutusest - ma mõtlesin, et kuna sa oled siin juba olnud, et siis sa tead, kuhu sa lähed.
hommikul kell 06 ei loe see absoluutselt, kas ma kuskil juba varem olnud olen või mitte.

lõpp vol 4:
tagasi hollandis. on kummaline olla. võibolla kõige kummalisem üldse.
ei ole kerge. vaja aklimatiseeruda.
lihtsalt uskumatu kui palju võib 10 päevaga unustada. kui need 10 päeva tähendavad (uut) suurt linna, uusi tegevusi, erinevat käitumist. ja kõik see on esimestel päevadel nii uus nii uus, kuid umbes kuskil 3ndaks päevaks on kõik jälle nii enesestmõistetav ja harjumuspärane.

ühtäkki:
toimib avalik ruum arusaadavas keeles
sõidab rong nii vaikselt et seda peaaegu ei kuule ning sõidu ajal on rongi uksed kinni
on trammis palju vaba ruumi
lastakse bussist/trammist/rongist väljujad enne sisenemist välja
ei pea sa tänaval inimestest läbi trügima, kellegi otsa põrkama, varba peale astuma, küünarnukiga ribidesse tonksama
autod peatuvad ja annavad teed ning seda just omandatud läbi pooleldi liikuvate pooleldi seisvate autode vahelt tee ületamise oskust pole enam tarvis
inimesed avavad üksteisele uksi
kodust väljudes peavad võtmed kaasas olema (proovige ise nii, et elate 10p ilma võtmeteta ja siis vaadake mis juhtub)
hommikusöök tuleb ise teha ja nõud pesta ja laud koristada

ja raamatukogu on ootamatult kinni ja poed. easter noh!
tunne nagu oleks teisest maailmast saabunud. ega palju puudu olegi.