heaks tujuks pole palju vaja

tuleb vaid minna kooli õhtusele kuulsate meeste näitamise üritusele leon krieri kuulama. ja seal keset fuajeed trehvab ootamatult eesti arhitektuuriperekonda, mitte küll otse eestist, aga eesti keel ikkagi. hea meel, oi kui hea meel. ilmselt siiski eneselegi hoomamatult nii hea meel, et pärast m. pidi ka kohe küsima, et ohhooo, misasja ma säran sedasi. nojah, mida tema ka teab. ise ta on suutnud vähese kahe nädalaga, mil ma talle möödaminnes juhuslikult oma endist poolakast kursusekaaslast tutvustasin, kõik delfti poola tibid enda ümber tiirlema panna. eestlasi lihtsalt ON vähem, kui poolakaid. niiet ei mingit kommuuni mul siin, erinevalt ilmselt kõigist teistest maailma rahvastest, kes siia kooli kokku on jooksnud.